Heinart Puhkim Foto: Priit Simson

Oleme laulurahvas, aga ainult laulmisega leiba lauale ei too, sõnastas Priit Kongo („Kuidas saada tehnoloogiariigiks?”, EPL 18.8) Eesti majanduse probleemi. Kui sa pole just Anneli Peebo või Ain Anger. Aga selle suve festivalikalendreid ja avaliku arvamuse pressingut vaadates tundub, et ainult laulmisega meil leib lauale tuuaksegi. Osa noori kavandab juba neljapäeva lõuna paiku töökohalt lahkumist, et minna järjekordsele pikale festivalinädalavahetusele, kust esmaspäeva lõuna paiku rampväsinuna tööle naasta. Ega niisugune vaba aja veetmine ju paha oleks, kui sellest ei kujuneks eesmärk omaette, mille tõttu jäetakse erialased ambitsioonid tahapoole.

Arengufondi hiljutise raporti andmetel suudavad Eesti tootmisettevõtted luua ühe töötaja kohta lisandväärtust ligikaudu 50 000 euro eest. Masendusest hoidumiseks ärme ennast Saksamaaga võrdleme, sest teeme globaalses tootmisahelas odavat tööd. Vana-Narva maantee ja Suur-Sõjamäe tööstuspiirkonna, Jüri tööstuspargi ja Männiku piirkonna tehastesse veetakse iga päev eribussidega töötajaid kohale, tööd justkui jätkub. Eesti masinaehituse ettevõtete ja metalliklastri tsehhidesse astub igal hommikul ligikaudu 15 000 meest, põhiliselt pereinimesed.

Avalehele
15 Kommentaari