Siinkohal hakkab minu mõistus tõrkuma. Miks peab noori, kellel pole veel tuhkagi elu- ega töökogemust, imenippidega tööle motiveerima? Unustamata tõika, et tihti on see nende jaoks ajutine lahendus, teenimaks näiteks õpingute kõrvalt taskuraha.

Minu tunded kaasgeneratsiooni esindajate vastu ongi kahetised. Mõnes mõttes jagan nendega seda paljukirutud enesekesksust, mis ajendab meid ihkama igas ettesöödetud tööülesandes arengut, haaravust ja uudsust. Ka mõistan piirideta karjääri soovi, kus tööandja täidab minu unistusi, kasutab oskuslikku veenmiskunsti ja valgustab mind, tulevast töötajat, kuidas just see konkreetne ettevõte minu eneseteostusele kaasa aitab ja mu julgeid ambitsioone rahuldab. Kui sa ise ei usu, et oled väärt parimat elu, millest lõviosa määrab sinu karjäär, siis miks peaks seda uskuma tööandja või üldse keegi teine?

Kuid mõte jookseb lühisesse, kui kuulen ja loen, et kallid generatsioonikaaslased, lumehelbekesed, nagu meid armastatakse nimetada, ei kavatsegi oma käsi määrida „lihtsa tööga” või pole neil selleks elementaarseid oskusi. Õpitud abitus?

Ellujäämiseks vorsti viilutamas

On täiesti tervitatav ja kiiduväärt, et noored soovivad võimalikult kiiresti erialasele tööle pääseda. Kuid enne kui saad valmis tippspetsialistiks, on äraütlemata oluline maitsta ka teistsuguseid tükke elust. Oma lühikesele elule tagasi vaadates näen juba, miks on üks või teine kogemus olnud suisa hädavajalik.