Kiusamisel on negatiivsed mõjud nii ohvritele kui kiusajatele endile – seda kirjeldab teadusele tuginedes ka OECD oma kokkuvõttes. Ohvrid ja kiusajad kannatavad ärevuse, depressiooni, madala enesehinnangu, söömishäirete vms all ning nende õppeedukus kannatab ja koolist välja langemise tõenäosus suureneb. Aga ka kõrvalseisjate ärevustase on kõrgem kui koolides, kus kiusamist ei esine. Ärevust tekitab nii hirm ise ohvriks sattuda kui ka süütunne, et ohvrit ei aidata ja kiusajale vastu ei seista.

Ta võiks olla vähem teistmoodi?

Tihti püütakse koolides ja kodudes kiusujuhtumitele läheneda ohvri teistsugusemaks, st teistele vastuvõetavamaks muutmise kaudu. Ohver võiks olla vähem paks või rohkem vormis, vähem tark või rohkem pingutav, vähem gei, vähem pagulane, vähem teistmoodi. Kui kiusujuhtum on viimaks jõudnud nii kaugele, et karjub lahendamise järele, vesteldakse tihti ka kiusajatega, aga kui koolikeskkonnas kiusuennetusega süsteemselt ei tegeleta, saab tulekahju selleks korraks küll kustutatud, ent jääb adumata, et väga paljud kolded ei jõuagi iial õpetajate ega lastevanemateni.

OECD mainis oma raportis Eesti kohta positiivselt, et ollakse liitutud Soomes välja töötatud teadus- ja tõenduspõhise kiusuennetusprogrammiga KiVa. Tõepoolest: uuest õppeaastast peaks programmi kasutama juba 47 Eesti kooli ning seni programmi rakendanud koolide ohvrinäitajad on järjepidevas languses. See on neis koolides saavutatud tänu järjepidevatele väärtuskasvatuslikele KiVa tundidele, kus õpitakse kiusamist paremini märkama ning kõrvalseisjana sekkuma ja kiusajale vastu seisma; tänu koolikogukondlikele kokkulepetele, kes ja kuidas tegutseb, kui kiusamine aset leiab; tänu õpetajate ja lapsevanemate teadlikkuse ning aitamisoskuste parandamisele ning tänu tublidele õpetajatele, koolipsühholoogidele, sotsiaalpedagoogidele ja koolijuhtidelegi, kes on omandanud konkreetsed praktilised oskused juhtumite lahendamiseks ning olukordade jälgimiseks.

Ettevõtmisi, mis Eestis ühel või teisel moel laste vaimset, aga ka füüsilist heaolu parandada püüavad, on Eestis veel. Osa neist, sh KiVa on koondunud nn koalitsiooni Kiusamisvaba Haridustee Eest ning koostöös haridusministeeriumiga kirja saanud riikliku kiusuvaba haridustee kontseptsiooni, milles senisest märkimisväärselt selgemad sihid, kuidas Eesti haridusasutustes kiusamist tõhusamalt ennetada.

On tegemist järjekordse dokumendiga, mida tore lugeda, aga millest asja ei saa? Seda on minult korduvalt küsitud. Ja mu vastus on aina enam järgmine: sellest saab asja, kui me kõik – mitte ainult kiusuennetajad – seda koolidelt, aga ka kohalikelt ja muudelt poliitikutelt küsime.
Kui kiusuennetus on saanud nii möödunud kui ka praeguse valitsuse lepingupunktiks seetõttu, et kõigi valitsuserakondade valimisplatvormides oli vastav lubadus kirjas, siis – 2017. aasta kohalike valimiste künnisel – sarnane muutus ja kokkulepe on võimalik saavutada ka kohalikul tasandil.

Kirjutage valimisprogrammidesse

Head erakonnad ja valimisliidud, kes te oma nimekirjadega peatselt ukselt uksele ja telgist telki hakkate jooksma, kirjutage programmidesse ka punkt „Toome valla/linna haridusasutustesse tõenduspõhised kiusuennetusprogrammid“ ning eraldage koolidele selleks vajadusel lisaraha.
Head lapsevanemad, kes te nendele jooksjatele oktoobrikuus oma hääled usaldate, küsige kohalikelt poliitikutelt: „Mida meie koolides ja lasteaedades plaanitakse teha kiusamise vähendamiseks?“ ning andke hääl kandidaatidele, kelle erakond või valimisliit on selle teema enda jaoks selgeks mõelnud.

Head inimesed, 24. veebruariks 2018. aastaks ehk Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks ei ole küll mõeldav, et 100% meie haridusasutustest on tõenduspõhiselt toimivate kiusuennetustegevustega kaetud, ent kui kõigis omavalitsustes – 100% meie valdades ja linnades – oleks värskete koalitsioonilepetega võetud seisukoht koolikiusamisega senisest tõhusamalt võidelda, oleks seegi päris hea juubelikingitus meile kõigile.

Triin Toomesaar