Margus Tsahkna Foto: Hendrik Osula

“Naise koht on pliidi ja rusika vahel” on esimene sümbol-sõnum, mis pärast EKREIKE abordikeelustamise arutelu koalitsioonikõnelustel on langenud eriti viljakale pinnasele. Ratasest oleks olnud tark Kuusikut mitte ministriks nimetada, kuni asjaolud on lõplikult selged. Lähisuhtevägivalla juhtumites on see eriti keeruline, kuid poliitika ongi sellepärast keeruline ning ebaõiglane, kuna see ka peab välja nägema aus, mitte ainult juriidiliselt korrektne.

Teine, väga tugev sümboolne sõnum on “Eesti ei kuulu Euroopa Liitu”. Riigikogu esimees Henn Põlluaas käskis eemaldada Riigikogu Valgest saalist Euroopa Liidu lipud. Riigi teine mees, kõrgema võimu kandja juht andis selge, strateegise sõnumi, mille taustal ametisse astunud valitsus oma esimese ühispildi tegi.

Kui Keskerakond 2016. aastal valitsusse läks, lasus neil venemeelsuse taak ning jälgiti eriti hoolikalt iga sõna, mis puudutab Eesti senist kaitse- ja välispoliitilise liini jätkamist. Minister Mihhail Korb lahkus ametist ööpäevaga pärast seda, kui ta kuskil Haapsalu keldris toimunud pensionäride koosolekul kahtles, kas Eesti peaks olema NATO liige või võtma eeskuju Soomest. Juriidiliselt ei olnud põhjust ametist lahkumiseks, tegu polnud ju ka mitte kaitse -või välimsministri avaldusega. Kuid siis väljendasin ka mina koalitsioonipartneri ning kaitseministrina, et sellise avalduse teinud minister ei saa valtsuses jätkata. Strateegiline sõnum valitsuse poolt oli, et NATO lliikmelisuses kahtlemisel ei ole kohta valitsuses.

Valitsusel on nüüd valida, kas need sõnumid “Naise koht on pliidi ja rusika vahel” ja “Eesti ei kuulu Euroopa Liitu” jäävad kehtima ning saadavad Eestit veel järgmised aastad või vabastatakse minister Kuusik ametist ning viiakse Euroopa Liidu lipp tagasi Valgesse saali.
Paratamatult on valikuvõti Jüri Ratase taskus.