Siis lahkub noormees linnast ja naaseb sinna umbes kümne aasta pärast. Ta läheb uuesti seltskonda. Ja miski pole muutunud. Vahepeal kiilaks jäänud härra anekdoodid on samad. Juba veidi närtsinud neiu laulab samu romansse. Ema aplodeerib endiselt ja poetab ka pisara, ehkki on aastate jooksul kurdiks jäänud. See mõjub kopitanult ja läägelt.

Midagi väga tšehhovlikult tuttavat on ka Eesti valimistes. Ikka needsamad näod, ikka needsamad lubadused ja hüüdlaused. Kusjuures pole vahet, kas on kohalikud või riigikogu valimised: alati kandideerivad samad inimesed. Võiks ju kurjustada, et miks peaks riigikogu liige kohalikku omavalitsusse kippuma, ja ega see olegi õige, ehkki muudetud seadus seda nüüd lubab.

Aga võib-olla on asi lihtsalt karjuvas viletsuses? Kui riigikogu liikmed ei kandideeriks, siis ehk polekski erakondadel välja käia ühtegi tuntud nime? Vaene inimene käib kogu elu samades riietes, miks siis mitte ka erakond?

Äkki on asi lihtsalt viletsuses? Kui riigikogu liikmed ei kandideeriks, siis ehk polekski erakondadel välja käia ühtegi tuntud nime?

Kohaliku tasandi staare on Tallinnas pakkuda üksnes Keskerakonnal, mis on ka mõistetav – kui üks partei niivõrd kaua uhkes üksinduses võimul laiutab, surevad teiste erakondade munitsipaalpoliitikud lihtsalt välja. Seega pole Keskerakonna hüüdlause „Teised lubavad, meie teeme!” sugugi vale. Juba aastaid ongi teiste parteide osaks jäänud vaid enne valimisi lubadusi anda, tegema hakkavad hiljem ainult keskerakondlased. Mida nad teevad, see on iseküsimus, millega tegelevad prokuratuur ja kapo.

Ongi ehk paratamatu, et parema puudumisel kihutatakse valimisvõitlusse needsamad vanad, ammu ära trööbatud kronud. Iseäranis mage on muidugi ministrite kandideerimine. Miks peaks üks normaalne inimene hääletama kohalikel valimistel näiteks välisministri poolt? Jüri Luik on peale peaministri ainus minister, kellel jätkus selgroogu sellest komejandist kõrvale jääda. Eks see näitab järjekordselt, miks Luigest nii laialdaselt lugu peetakse. Inimeste austus tuleb omaenese väärika käitumisega välja teenida.

Põhjendus, millega seda jama õigustatakse – et ministreid valides antakse hääl erakonna põhimõtete poolt – ei veena sugugi. Ega siis põhimõtted linna juhtima hakka, vaid ikka inimesed. Kes on need geeniused, kes astuvad hääli püüdnud ministerpartide asemele? Kust soode ja rabade keskelt nad välja ilmuvad? Tahaks neid näha ja kui nad on tõesti tublid ja asjalikud, siis hääletakski hea meelega nende poolt. Milleks on tarvis ühte ministrit sinna vahele kupeldama? Häda on selles, et neid uusi inimesi tõenäoliselt polegi.

Igav on, härrased!

Kuidas lõpeb lugu Tšehhovi novellides? Noormees labastub ka ise. Ta unustab oma ideaalid ja hakkab ülemäära kärakat pruukima. Ühesõnaga, sulab seltskonda. Nii löön ka mina viimaks käega ja – valin. Kellegi.