Rein Taagepera Foto: Karin Kaljuläte

Peagi möödub 500 aastat ajast, mil eesti keel sai trükikeeleks. Wanradti-Koelli katekismus trükiti ju 1535. aastal. Läks veel kolm sajandit, enne kui talupojakeel plahvatas kultuurkeeleks, mis omakorda tõi kaasa omariikluse. Eesti keel pidas vastu okupatsiooni, sai üheks Euroopa Liidu ametlikuks keeleks... Ent nüüd kaotab ta pinda ja seda meie endi laste hulgas.

Milline võib olla pilt 17 aasta pärast, kui tähistame eestikeelse trükisõna poolt tuhandet aastat? Oleneb sellest, kas me tahame eesti keelt hoida. Kas me tunnetame ohtu ja kas oleme valmis pingutama.

Eesti keelega rahval on ju õigus teha vaikne valutu enesetapp. Samas on oluline vahe, kas teadlikult gaasikraan lahti käänata või surra aeglaselt põhjusel, et õigel hetkel ei teadvustatud, et toas on vingu.

Nõukogude kogemus

Nõukogude okupatsioonivõim surus ühe tegevusala teise järel vene keelele: transport, energiatööstus, ülikooli väitekirjad. Uustulnukad ei püüdnudki eesti keelt omandada, vaid eeldasid, et suhtleme nendega võõrkeeles. See surve oli vägagi nähtav ja tekitas trotsi. See aitas ka keelel püsida.

Taastatud omariiklus viis asjaajamise tagasi eesti keelele. Endiste kolonistide eesti keele oskus paranes aeglaselt, kuid järjekindlalt. Samas hakkas hoogu koguma uus oht, mis on viinud meie keele uude allakäiku. Aastad 2005–2010 paistavad tagasivaates kui eesti keele hiilgeaeg.

« Avalehele 118 Kommentaari