Tüli ei hõõgu lõputult
Pärast okupatsioonivägede lahkumist on Eesti ühiskond üritanud uskuda, et Paldiskist on võimalik kiiresti eesti linn teha. Tasub vaid eestimeelsetel ning eestlastel sinna massiliselt asuda, kui see kõik teoks saab. Ja paljud ongi läinud.
Aga varemeid täis linna on asunud ka hoopis teistsuguseid inimesi, kes ei tahagi, et Paldiskist saaks kunagi tore eesti linnake, kus valitsevad Eesti seadused. Lisaks uutele kriminaalse taustaga vallutajatele on sinna jäänud hulk okupatsiooniarmee ohvitseride võsusid. Isata kasvanud poisse, kes õppinud enda eest rusikatega seisma.
Nii elavadki linnakeses koos tublid eestimeelsed inimesed, kellest paljude emakeel pole eesti keel, kuid kes oma lapsi eesti kooli panevad, ning kurikaelad. Eile helistas toimetusse üks murelik vene naine, kes rääkis, kuidas narko- ja viinauimas noorukid linna oma hirmu all hoiavad. Ta poleks pidanud helistama, ta võinuks levitada nagu paljud venekeelsed paldisklased üha õudsemaks muutuvaid kuulujutte rahukaitsjate hirmutegudest.
Sõjavägi ei saa rahumeelse riigi linnas tsiviilellu sekkuda, kui seda isegi vaja oleks. Kurikaelad teavad hästi, et rahukaitsja ei tohi neile vastu lüüa. Kurikael läheb kakluse järel halvimal juhul mõneks ajaks trellide taha, kust ta ehk äsja tuli. Tsiviilisikut löönud rahuvalvaja peab aga valitud elukutsega hüvasti jätma ning tema tegu võib rikkuda riigi mainet. Ja selge, et omakohut ei saa demokraatlikus, seaduste järgi elavas riigis kuidagi õigustada.
Aga kui ühes keerulise ajalooga linnakeses kisuvad noorte meeste suhted rusikas-rusika, nuga-noa vastu ning sellest ei räägita, kuritegudele seaduslikku käiku ei anta, läheb ühel päeval kättemaksuks. Ja sellises olukorras võivad kannatada saada süütud kõrvalseisjad.
See kõik on lihtne mõista. Aga raske on mõista, miks inimeste julgeoleku eest vastutav siseministeerium ning korra eest kaitseväes vastutav kaitseministeerium on pea liiva alla peitnud. Kas nad ei osanud ette näha, et varem või hiljem keeb supp üle?
On raske mõista, miks ei teatanud kättemaksuööl kohalik politseinik rahuvalvajate ülemustele, et nende noormehed on linna peal ja kaklevad. Kasarmusse teatati küll, aga need olid tavalised linnaelanikud ja sõjaväepolitsei käis ka väljas. Aga ei näinud (enam?) midagi.
Sama raske on mõista, miks siiani oli rahuvalvajate kallal toime pandud kuritegudest tehtud politseile vaid üks avaldus. Nüüd lisandus juuli eest korraga neli. Kaitseväestki on tunnistatud, et neid juhtumeid on palju olnud. Kurikaeltel tekkis karistamatuse tunne ja noortel rahuvalvajatel arvamus, et neilt oodataksegi, et nad ise probleemid lahendavad.
