Tuuli Jõesaar: Liiga kerge on Eestis kodutuks jääda

Madalapalgalisi lahutab kodust ilmajäämisest sageli üksainus ebaõnnestumine

Eilses Eesti Päevalehes kirjutasin loo sellest, kuidas kahe lapsega üksikema Kadri jäi ootamatult kodutuks. Kadril on kaks last – alla aastane tütar ja esimesse klassi minev poeg ja tema elu oli kevadel kenasti joone peal. Ta oli kokkuhoidlikult majandades suutnud napist emapalgast kokku hoida 500 eurot ja hakkas otsima korterit, kuhu rajada kodu. Tallinna üürihinnad on kõrged ja maaklerid küsivad kuu­üüriga võrdset vahendustasu, aga ta leidis lõpuks koha, kus oli sobiv nii korteri hind, asukoht kui ka seisukord. Paraku oli korterit vahendanud maakler petis ja kadus Kadri kogutud rahaga. Rahast ilmajäämise tõttu vihased korteriomanikud viskasid Kadri välja.

Kadri hakkas uut korterit otsima, kuid ei leidnud sellist, kus ei nõutaks suurt sissemakset ega kõrget vahendustasu. Meeleheites pöördus ta lõpuks Tallinnas oma linnaosa sotsiaalametisse, kust öeldi, et sotsiaalmajja on lootust tuba saada poole aasta pärast. Kadri lugu osutab mitmele valukohale. Esimene neist on Eesti elamuturu ebaproportsionaalsus. 96% elamispindadest on eraomanike käes, mis tähendab seda, et kes korterit osta ei jõua – aga sissemaksed on kerkinud ka keskmise palga teenijate jaoks ületamatult kõrgeks –, sellel on ainus võimalus eraomanikult üürida.