Presidendiproua nägi sealses viletsuses õnne. Võib-olla leiaks ka minu 300-eurosest pensionist elatuv eakas naabrinaine ja tema eakaaslased, puuetega inimesed, pikaajalised töötud või vaesuses üksikemad, et Eestis on diktatuuririikidega võrreldes kena elu. Nad ei pääse ainult võrdlusmaterjali oma silmaga vaatamagi.

Toon kujundliku näite: minu tubli ja tööka, kuid elus üksi jäänud naabriproua elu 30 aastat tagasi ja praegu. 1982. aastal ei saanud ta välismaale, sest ei olnud lubatud. Nüüd ei saa ta välismaale, sest pole raha. 1982. aastal valutasid tal hambad, sest arstiabi oli kehv. Nüüd valutavad hambad, sest pensionär ei saa endale hambaarsti lubada. 1982. aastal ei söönud ta talviti värsket kurki, mida polnud saada. Nüüd ei söö ta kurki, sest ei jaksa seda osta: pensionist enam kui kolmandiku võtab talvel elektriarve. Seega on elu suuresti jäänud samaks. Pisut on ikka muutunud ka. 1982. aastal käis ta sageli teatris ja kontserdil ning sõitis pärast hilisõhtuse rongiga koju. Nüüd ta teatris ega kontsertidel ei käi, sest isegi siis, kui mõni etendus on soodsa pensionäripiletiga, ei saa ta Tallinnast koju, sest ühtegi rongi nii hilja ei sõida.

Üks positiivne erinevus on ka. Kui ta oleks 1982. aastal söandanud kurta, et elu on vilets, oleks teda oodanud vestlus „organitega”. Praegu on tal vähemalt võimalus avalikult nuriseda. Ja seda ei tohi keelata. Demokraatia põhiõigus on väljendada oma seisukohta. Evelin Ilves kirjutas, et virisemine lokkab. Kas te, proua Ilves, ei mõelnud, miks? Äkki lokkab põhjusega?

Elu naeratuseta

Peale pensionäride on üksikemad. Kas teie, proua Ilves, teate, mismoodi kasvatavad naised üksinda kahte last 700-eurose palgaga? See on veel hea palk. On neid, kes kasvatavad nelja last 600 euroga ja peavad ülal ka töötut meest.

Siis on veel puudega inimesed. Kas olete lugenud Postimehest Tiina Kangro lugusid või Eesti Päevalehest Kadri Ibruse artikleid? Kas teate, et jäseme kaotanud invaliidid peavad proteesijärjekorras ootama nii kaua, et osa neist loobub ja jääbki ratastooli?

Kas olete kursis, et hambaravi pole mitte üksnes pensionäridele, vaid ka väga paljudele töötavatele eestlastele enam jõukohane? Kas olete märganud, et mõnigi supermarketi kassapidaja kunagi ei naerata? Asi võib olla selles, et ta ei saa oma 360-eurose palgaga endale hambaravi lubada ja tema naeratusest vaataks vastu mustunud köndid. Kas te ikka veel tahate, et ta teile laialt naerataks?

Eesti eneseteadvus ei saa põhineda lohutusel, et teistel läheb kehvemini. Presidendiproua võte – Kambodžas on veel halvem – tõstab tõesti ajutiselt tuju. Eesti pidev Rootsi või Soomega võrdlemine võib olla masendav ja aeg-ajalt tasub meenutada, et Valgevenes oleks hoopis nirum elada, aga üksnes parimatega võrdlemine viib edasi.

Ma ei leia, et Eesti peaks laenu võtma, et maksta kohe Rootsi-suguseid toetusi ja pensione. Aga me peame olema sinna teel. Ja peame lugupidavalt ära kuulama nende kurvastuse, kes on vabariigi algusest peale kartulikoori söönud ja teevad seda laste parema tuleviku nimel ilmselt elu lõpuni.

Kõrvakiilud on vajalikud

Ma saan Evelin Ilvesest ja tema positiivsust nõudvast kolumnist ju tegelikult aru. Vaesuse ja hädaga kokku puutumine on valus. See on kõrvakiil, mida me saada ei taha. Aga me peame selle vastu võtma.

Kirjutasin kord artiklit, kuidas üks ametkond jättis rühma oma vastutusala inimesi abita. Mult küsiti, miks ma sellest ühest probleemist kirjutan – ametnikkond tegevat kogu aeg hoolsalt tööd ja see viga, mis puudutab mõndakümmet inimest, pole suure kella külge panekut väärt. Mõistan – ei ole tore, kui keegi su vigadele tähelepanu juhib, kuid selle osa eest, mis hästi tehtud, ei kiida. Teisalt unustas see küsija nagu ka Evelin Ilves ära selle, et me ei saa suhtuda nii, et kui sajast inimesest kümme on hädas, siis pole statistiliselt väga vigagi. Ühel hetkel võite ise olla üks neist kümnest ega taha kuulda, et mõni ametnik teid õlgu kehitades üldplaanis tühiseks eksimuseks peab.