Mujalt maailmast tuttavate presidendivalimistega on seos kahvatu – ei saagi aru, kas on tegemist kevadise vitamiinipuuduse või surnule omase apaatiaga. Ka kampaaniaks tituleeritud tutvustusartiklis EEs rullus lahti 19. sajandi eesti kirjandusest tuttav nukker-vettinud olustik – üks mees ja kaks naist vaatavad suletud kohviku tolmusest aknast uimaselt välja. Tiimitöö.

Keegi on küpsetanud kalapiruka, kuskilt on saadud noori lehevõrseid. Süüakse vaikides. „Noh, kas teeme midagi?“. Vaikus. „Olgu“, ühmab keegi. Ja mäletsetakse edasi.

Epohhi loov kõne
Teksti algus #1 suust oli vabelev ja polnud aru saada, kas ta luges peast või mõnelt vidinalt maha.

„Olen juba 1,5 aastat Eestis. Mul on tunnistajaid…“, kinnitati pigem vanemapoolsele raha- ja võimujõmmide kambale. Hääles puudus siirus, polnud nagu õieti kellelegi silma vaadata.

Lubatud epohhi loova presidendikõne asemele laotus segane mõtlus enesest ja enesega. Umbes seitsmendal minutil hakkas tapvalt igav. Heietused pikitud stampmõtetega, uitlevad katked lollidest ja pahadest venelastest ja leinavast Brüsselist, Euroopa vajadusest ja Viljandi vanast toidupoest, rahulolevast rahvast ja jumalteab millest.

Ajuti oli tunne, et Brüsselis eesti lehed ei käi. Mikitat ette lugeda pole vaja – meil kõigil on see raamat olemas. Põhiliselt toodi noppeid ajast, millest lapselaste põlvkond kuulnud pole ja mis teisi tõesti ei huvita, sest teame ise, seletamata, kuidas see nostalgia Eesti uue koidikuga seotud on. #1, plaani Sul ju pole!?

Ei endale ega Eestile. See, et oled väljakutseks valmis, pole piisav. Ma olen ka. So what?, ütlevad noored.

Lubati programmilist kõnet ja pretsedenti. Viimase saime. Surmigav presidendikõne juba enne valimisi. Kõnetundjad olid vihjanud etlejale, et üle 20 minuti ei jaksa teda keegi kuulata, katsugu 15 peale lükata. No ei õnnestunud.

Digimees
Esineja nukrutses, et võrreldes tema kuldaegadega on tänavatel üha vähem noori näha. Ikka vananeme, ikka vananeme. Aga digi tuleb, kinnitas ta, seljataga kumamas üheksakümnendaid meenutava disainiga valguspilt nagu tuhmunud diapositiiv. Retro on kuum, aga mitte nii kuum ja mitte igal pool.

Juba üheksakümnendatel olid alternatiivid. Miskit positiivi oleks aga võinud neile vähestele alles jäänud noortele siiski pakkuda. Oli ju saalis nii keskeas eurosaadikuid kui koduküla noorpoliitikuid, paar uue gene esindajat veel. Kahju, et #1 nii kaugel elab ja siukeses riigis, kus netti alati pole.

Lugeda kortsus paberilt, et digi võidab nagunii oleks naljakas, kui seda teeks Kärna Ärni.

Õppematerjalina oleks võinud järelvaatamisest nt Keskerakonna valimisi vaadata. See on meie diginoortel kergesti leitav guuglist või muust pilvest. Vat kus pakuti verd ja pisaraid, ilusad naised ja sümboolika, pisuke pinge igas pilgus, liikuvad pildid seinal ja action saalis – oli, mida vaadata ja millest pärast poe taga rääkida. See kõik ei maksagi nii palju, kui kokkuhoidlikult arvutada.

Ei pea ju nii laia joonega, nagu Brüsseli suurpealinnas harjunud. Kannatlikele pärast pakutud veinilurts polnud ju ka teabmis shampagnee, nii et kokkuhoiu teema pole #1le päris võõras. Isegi hiljutine spordipresidendi valimine oli huvitavam ja võitjast on ikka tublisti lootust, et see kõik ei sumbu poliitmölasse või tühja eneseimetlusse. #1 on ka spordipoiss olnud – võtnud sealt šnitti.

Meri ja kallas
Arusaamatuks jäi, miks just selline seltskond ja kui palju siis tegelikult kokku kutsuti. Polnud ju karvaseid, vähe oli sulelisi. Olgu, Marinast saame aru – #1 oli suutnud teda juba kuju avamise shõul solvata ja see „kallas on meri“ raamat... Nojah. Naised solvuvad vahel. Aga nad on andestavad.

Sama küla mees Andrus ei olnud teeotsa üles leidnud, nii ka teised suurlinna saadikud. No ega neist ka palju valimistel ei sõltu, aga lihtsalt nagu omade piiritlemise mõttes. Võib-olla pole ka nemad enam päris tõelised eestlased…

40 minutit ja… kui tahaks öelda, et vat, kus see mees hakkab nüüd rokkima ja küll me nüüd alles tõuseme, siis... Olles nii palju jõudu pannud sellesse, et olla #1, oleks võinud vähemalt meelde jääda. Ja ära õppida, sest rahvas on selgesti öelnud, et noor või vana, kukk või kana, aga olgu aus kõnemees plaaniga. Teind siis pool rehkendustki…

Kõneleja meenutas muinaslugusid. Jah, Eesti rahval on kangeid mehi olnud. Kalevipoeg näiteks. Õnnetul jäi käsi lõpuks kalju vahele kinni ja pidi siis põrgu väravasse vahti pidama jääma, kuigi kolm tünni kulda oli kokku aetud. #1 on ka kuidagi mitme maailma vahele kinni jäänud – kullatünnid olemas, nüüd tahaks kodu, aga näe, ei saa. Ja enam ei viitsi põrgu väravas ka passida – penss on välja teenitud. Lapselaps ja puha.

Tundub, et neid, kes ikka veel usuvad, et „Käe kalju kammitsasta. Küll siis Õige jõuab koju, oma lastel’ õnne tooma…“ mõned ikka veel on. Kurb tõdeda, et kes iganes tuleb #2 nime all, suudaks selle koomuski ka tagant kätt üle lüüa. Aga hirmus oleks, kui ka seekord lõpetame ühe presidendikandidaadiga. Seegi Raja Teelena ise ennast pakkunud. Ega Teele CVl ju ka midagi viga polnud – päiksepoolsed põllud ja mitu ilusat unistust ette näidata. Lihtsalt polnd seda õiget tõmmet. Polnd need inimesed seal külas.

Võib-olla peaks #1 ikkagi sinna põrgu väravasse oma kullatünne valvama jääma. Laseks kellelgi teisel selle Eestimaa oma lapselastele korda sättida. Ja Sina, #2, unusta see kortsus paberikene, millelt uue ajastu koidikut kuulutad. Ja need diapositiivid ainsa positiivina seina peal helklemas.
Tule ja OLE.
Ütle ja TEE!
Meile pole enam Nokiat vaja, meil on iPhone'd. Nüüd vajame Presidenti!