Foto: Karli Saul

Isegi kogemustega uhkeldavad parteilased sõimlevad esilehtedes teemadel, mis on kahtlemata olulised kuskil ja kunagi, mitte aga kohaliku elu otseste lahendustena. Neid viimaseid aga ei osata pakkuda. Väsinult tuiab sama plaat ringi ja ringi. Uusi mõtteid ei tule, kogemus on jäänud endisele kehvale tasemele, kisa kõvenemine ja veel vängem sõnavara on ainsad argumendid. Tõsi, valimisliidud on tsiviliseeritumad, mõned püüavad isegi dialoogi arendada. Kuni tsirkust nõudev rahvas kaasa noogutab, trükitakse üha porisemaid vastastikuseid süüdistusi ja laussõimu.

Kui veel mõned valimised tagasi oldi uhked selle üle, et meil korruptsiooni pole, siis nüüd on ühiselt asutud selle vastu võitlema. Ainus võluvits, mida pakutakse on aga praegused sulid asendada oma puhaste ja puutumatutega. Kel vähegi ligipääs mõnele internetiseadmele võib ise kontrollida - korruptsioon pole Eesti probleem. Hoopis muud mured on baromeetripunased. Nende valimistega ei ole seotud mitmed ärplemise objektid nagu maksud, eurosuhted, immigrandid, riigikaitse jms. Mille vastu me siis võitleme?

Häid asju saab kohalikult

Mis on kohalik ja millest tahaks kuulda? Kohalik on töö, tervis, vaba aeg, lapsed ja vanurid. Iga inimese igapäevane elu ja see, millele homme loota võib. Riigi juhtimise vead maanduvad lõpuks mitte riigikogu pensionis või ministri ametiautos vaid ikkagi seal „põllu peal", kus elavad pärisinimesed oma päriselusid. Igapäevaseid häid asju saab teha ainult kohalikult. Kui riik raha ära ei ahnitse ja elamist ei sega. Oleme 25 aastaga jõudnud olukorda, kus kohtusse antakse mitte enam naabrimeest, vaid ministreid, presidenti ja linnapeasid. Järgmine samm oleks parlament kohtusse anda. Tegelikult on kodanikel veel üks võimalus - hakata valima. Päriselt. Neid ja ainult neid, kes suudavad, tahavad ja oskavad oma riiki hoida. Kel on selleks haridus, ettevalmistus ja tegelik tahe. Me oleme ära unustanud, et kõik need, kelle häbematused meid meedias lõbustavad, oleme me ise valinud. Ka valimata jätmisega.

Järjest kasvab õõnsate tühi- ja võõrsõnade pillerkaar. Piruka juurde pressijate suust kõlavad sõnad nagu mandaat, demokraatia, visioon, paradigma, retoorika, majanduskasv, prioriteet, düstoopia, kodanikuühiskond ja rohujuur. Inimesi kirjeldatakse masina osadena - valijabaas, sisend jms. Ministeeriumid ja parteid on aga isikustatud. Pirukas, mida igaühel tahta tuleks, ongi aga see kohalik elu. Siin ja nüüd.

Ühelt poolt muretseme töökäte puuduse üle, võitleme olematute neegrite ja hiinlaste vastu, ei salli venelasi ja ukrainlasi. Teisel pool istub prognoos, et pikaajaliste töötute osakaal kasvab tulevikus veelgi. Seda arvestamata tehnika ja tehnoloogia osakaalu. Juba sõidavad pealinnas juhita bussid, hooldekodudes töötavad robot-teenindajad. Vabade inimeste jaoks muud lahendust kui haige või töötukassa aga ei nähta. Sama pakutakse ka vanglast vabanejatele.

Foto: Priit Simson

Iga vald põetagu oma vanad, toitku sandid. Nii on ikka olnud. Ja jääb. Kui vaid kolmandik eesti poistest sobivad oma maad kaitsma, siis on kohalik ülesanne mitte tanke osta, vaid spordiväljakuid rajada. Ehitame Rail Balticut, Tallinnas aga puuduvad ühendavad rattateed. Paneme miljonid Linnahalli, kunagi alustatud spordiplatside rajamine on aga pooleli. Iga aastaga tuleb linnakehakultuurlasi juurde. Rahvas teab. No andke siis võimalus!

Suhtumine muutub kui valime väärikaid inimesi

Piritale rattaga saamiseks tuleb autode vahel sibades kolm elu anda, kuulda sõimu nii autode kui jalakäijate poolt. Terve Kadrioru-Pirita piirkonna peale on vaid paar turnimispuud. Parem pole teistes linnaosades. Need asjad ei nõua raha, vaid tahtmist. Arvamusfestival kinnitas läbi mitme lava ja jutupäeva, et olulisim on suhtumine inimesesse ja et see on Eestis täna alla igasugust väärikust. Suhtumine on aga kohalik ja saab muutuda vaid siis, kui valime väärikaid.

Muidugi ei saa ehitada õhulosse olukorras, kus omavalitsuste rahakott on üha õhem, parteistumine vangistanud vaba mõtte ja riiklik peataolek ei lase olulisse süveneda. Praegu peetavate kõnede õõnsus on aga selles, et ei osata näha ühiskonna seoseid, hõigatakse välja miski, mis on kas utoopiline või läbi mõtlemata. Küsida ei osata. Vabas ühiskonnas ujub pinnale ju ka rämpsu ja juhuslikku prügi. Selle hulgast vajaliku ja olulise leidmisel pole aga üleõppinud ja ülenutistunud valija ei osav ega julge olnud.

Meil on pikka aega olnud Euroopa üks harimatumaid valitsusi. Nüüd on lisandunud uljas noorus. Noortepärasus on haaranud isegi vanemaid ja õppinumaid mandaadi küsijaid. Ka neil valimistel tõugutakse lapsed häältekorjajateks. Mitte ainult 16-aastased, vaid ka päris pisikesed. Samas pamfletis võib näha nii muret töökäte ja immigrantide pärast kui hõikeid, et emad võiks kodus olla hoopis kolm aastat ja lapsesaamise eest võiks ka 1000€ kuus anda. Kindlasti saab sedagi totrust üle trumbata - tegelikult võiks nii ema, isa, kui vanaema nt viis aastat kõrgepalgaliselt koduseks jääda. Kõik need variandid on ju juba käteplaginat kuulnud. Kuna rahavastiku taastootmiseks (inimene kui tootmisüksus) on oodatud vähemalt kolm last, ei ole ju mingi mure, kui need emad ja isad paar aastakümmet töölt puuduvad. Mõni võibki ju uskuma jääda, et tagajärg on põhjus ja nii hoolitseme tuleviku eest. Kadunud Hardo Aasmäe kinnitas ikka, et lõpmatud on kaks asja: jumala arm ja inimlik lollus. Esimeses ta küll vahel kahtles.

Kui rahvas on loll ja valitsejad targad, siis tasuks teha lihtne test, mida ise proovisin - kui panna kirja, mis parteid vaid viimase nädala jooksul on üksteise kohta öelnud, siis saame sellise pildi: nad on oht Eesti julgeolekule ja demokraatiale, kehva mõtlemisvõimega, neil on tagurlikud ideed, mis pärsivad ettevõtlikkust, julgust ja pealehakkamist, halvavad meie majandust, nende poliitika püüab kägistada ettevõtjat ja tööinimest, inimvaenulik kamp, Euroopa-vastased ja Kremli käsilased (või vastupidi), kandidaadid ei tea kohalikust elust midagi, väärtuskonfliktsed, poliitilise korruptsiooni kehastused, ebanormaalsused, Eestit lõhestavad jne jne. Ühte parteid kirjeldatakse isegi nii: „nad toovad laostumist, kannatusi ja surma sadadele miljonitele inimestele."

Kuskil on ikka mandaat ripakil

Roppused jätsin välja ja poole pealt hakkas endalgi halb. Lisaks sellele kuulutavad nii ministrid kui spiikerid uhkelt, et ei kavatsegi kohalikult tööle hakata - "ministrina keegi volikokku ei lähe, aga ministri amet pole igavene ja volikogu mandaat kestab kauem, kui selle riigikogu mandaat", kuulutatakse küüniliselt. Seega, kui üks leib lõpeb, ei pea ikkagi tööle minema, sest kui parlamendi ringmängud enam ei aita siis on mingi mandaat kuskil ikka ripakil. Kuni uute mängude ja uute valimisteni. Ühes on pirukamehed aga üksmeelel - me koostööd ei tee. Mõni ei tee Savisaarega, mõni ilma Savisaateta. Aga ei tee ja kõik.

Lavale tormanud gladiaatorid jõuavad isegi nii kaugele, et nähakse mitte inimvastalisi vaid deemoneid, võitlus aga meenutab üha rohkem ulmemultikat. Miks tahetakse aga niiväga juhtida pealinna või vähemalt Viimsit? Hädapärast, kui pingid lühikesed, käivad ka Pärnu ja Haapsalu. Kohaliku elu korraldamist saab tegelikult harjutada ka Oraval ja Tormas, Käärikul ja Tarvastus. Eriti kui on ministeeriumi kogemus. Kohal on ka kohalikud lähemal, aitavad ja toetavad mõtte või teoga.

Asjad on meie enda teha

Miks me peaksime selliseid valima? Ah et teised pole telesaadetest tuttavad? Ahoi! Tegemist on kohalike valimistega. Mõni ikka omas külas ka, kes teab, oskab olla ja rääkida.

Meie riik ei ole 100-aastane. Meie riik on 25-aastane. Me alles sünnime. Ja sünnime kohalikuna. Asjad, mis tahavad lahendamist on meie endi teha. Olen tallinlane, seega:

- Liiklus - linnas (vähemalt) septembris 35-40 km/h (turvaline koolitee), sallimatus paarutavate motoratturite suhtes. Liiklusesse üldse rohkem mõistust ja vähem jõudu (vt suvist Mere pst Tallinnas kui eesistumis-saamatuse näidet).

- Rattaliiklus võimalikuks - suved on lühikesed, kasutame neid ja teeme Rohelise pealinna mõtte teoks.

- Turnimispuud ei maksa midagi - pange üles! Miks mitte vähemalt mõnedele ka kergkatus peale? Pole vaja seda liiguhket Tammsaare parki. Teeme lihtsama, teeme neid rohkem. Ka lasteparke on juurde vaja.

- Joodikud ja kodutud laiutavad sügisel taas bussides ja trammides. Sellele tuleb lahendus leida, et ühistransport poleks alandav.

- Eestikeelsed sildid ausse (kus vaja ka inglisekeelsed)

- Turism - suvelaevad toovad sadamatesse päevas kümneid tuhandeid külalisi kaugelt. See, mida ja kuidas me neile näitame, on meie visiitkaart. Ja see on praegu kaunis rebitud servadega ning plekiline.

- Toit eesti omaks. Kaubamajastunud Eesti arvab, et ei saa endale lubada luksuslikku kohalikku. Saab. Koolisööklast suurpoeni. Mis ettevõtluse edendamisest, töökohtadest ja maaelu toest me muidu jututame?

- Rahvastikukriis ja ehitusbuum - kellele? Liiga vähe inimesi, liiga palju neid, kel pole kuskil elada, kortermajad kerkivad tulvas. Lihtsam on aga minna mujale ja üürida seal. See on kohalik mure. Pagulastele leidsime eurokorterid, meie inimene remondiks ise, kui pind antakse. Mitte sotsiaalmaja, vaid oma. Kohalikult valitsuselt pikaks ajaks üüritud.

Neid ja muud kohalikku olen otsinud lubajate kõnedest. Pole leidnud. Pole leidnud ka selgitusi, kuidas oma lubadusi ellu viima hakatakse.

Niisiis tormavad mööda maad ringi inim- ja eestivaenulikud ohtlikud parteide-nimelised kambad. Lootuses, et just nemad poevad kõige sügavamale valijate põue selleks vajalikuks hetkeks. Pärast võivad kõik jälle poe taga edasi õiendada - see ei sega riigi või Tallinna valitsemist, reformitud kohalikud saagu ise hakkama.

Ja ikkagi, mis saab siis pühast sõjast korruptsiooni ja Savisaare vastu? Vaadake, kui need tegelikud ja kohalikud asjad õigetpidi jooksma hakkavad, kaob see ise. Võidelda tuleb mitte nähtuse, vaid selle põhjuste vastu. Ja põhjus on, et rahvas laseb sündida kohatutel valimistel, mis toovad taas pukki valgusmõõkadega multikariiki juhtivad universumivallutajad kääbikud ja parteiminionid. Kui me ise oma riiki ei pea, teevad seda teised. Kui ladvik on totter, siis saab abi anda ainult end sirgu ajav rahvas.