Minu arust on tuumajaam nõnda hirmkallis ja vastutusrikas asi, et peab küsima, kas Eesti-sugune väikeriik selle ohjeldamisega ikka hakkama saab. Oli mul äsja juhus kõndida Prantsusmaal mööda Lyoni linna. Tundub, et mõistsin seal, miks prantslased eriti tuumaenergia vastu ei ole.

Lyoni linna keskus pole rahvaarvult Tallinnast eriti suurem. Ka seal on oma mägi, tõsi küll, jõe ääres ja kaks-kolm korda Toompeast kõrgem. Jalutasin selles meeldivas miljöös, mis erinevalt Tallinnast on elumaju täis, ja märkasin äkki üllatusega, et minust mööda rühib vaikselt mäkke pisike trollibuss. Ühissõidukid on seal kiired ja mugavad ning toimivad reisijate jaoks, mitte nende hädaks ja õnnetuseks.

Lyoni linna servas asub kaunis park. Nagu hotellitoa aknast märkasin, sõitis mööda parki aeg-ajalt politseiauto. Varahommikul ja hilisõhtul, küllap siis ka päeval.

Sääraste pisiasjadega, mida sellel maal loomulikuna võetakse, tekitavad valitsus ja oma-valitsus inimestes turvatunde.

Ei mõelda: mis kole asi seal UNESCO maailmapärandi paigas, sarved seljas, ringi tuhiseb! Mõeldakse: olgu troll pisem, aga sõitku ka mäkke – las mäest üles-alla jalutamine jääb turistide pärusmaaks, milleks linnakodanikku sellega piinata.

Puid ju ahju ajame

Küllap on ka Lyonis oma probleeme, ei lähe külastaja ju kõigisse äärelinnadesse, ja eks ole seal rahutusigi. Aga üldiselt näis elu mugav ja turvaline. Kui kümmekond aastat tagasi külastasin üht Loode-Prantsusmaa tuuma-jaama, ei näinud ma ka seal mingit ülearust turvapingutust, kõik paistis üsna loomulik ja mõistlik.

Võib-olla oleks Eestil parem paigutada raha kodanike turvalisuse ja mugavuse valdkonda ning peale selle veel kasutada ja täiendada oma traditsioonilist põlevkivi kasutamise oskust. Mina küll ei saa aru, kuidas tuumakütuse sisseostmine võiks suurendada meie energiasõltumatust või turvalisust. Võib-olla võtavad maailma poliitikud ikkagi pikapeale aru pähe ja lõpetavad õhukvootide edasi-tagasi müümise ja ostmise. Puid ju ikka ajame ahju, ja puusuits sisaldab peale kasvuhoonegaaside veel peeni osakesi, mis ei pruugi sisse hingatuna just kõige toitvamad olla. Kuid mis siis teha – surnuks külmuda või?

Piiblitõlkes tähistab energia mõistet eestikeelne sõna „vägi”. See on omamoodi ilus, eriti kui tuletada siit energilisuse vasteks vägisuse. Ent vägivaldne pole enam nõnda meeldiv sõna. Muidugi ei leidu nii vanas tekstis sõnagi tuumaenergiast – kui just Loti ja tema naise ulmeline juhtum välja jätta. Oleks vahva, kui meie energiavaidlused saavutaksid oma sisemise väe. Kui ei muud, siis vähemalt hariks see rahvast – nagu näiteks geenivaramu projekt inimesi haris.