Ühe seaduse salakarid
Kavatsuse elluviimine tähendaks meie sõjalise riigikaitse ühe kõige olulisema võimelünga täitmist. Eesti riigikaitse usutavus kasvaks oluliselt.
Lisaks tekiksid positiivsed kõrvalefektid: käima läheks pikalt takerdunud uue sõjaväelinnaku rajamine Jägalasse, sest soomusüksus vajab infrastruktuuri, ja raha ei jätkuks esmase iseseisva kaitsevõime kontekstis tähtsusetutele projektidele, näiteks helikopterite ostuks.
Sõjalisse riigikaitsesse realistlikult suhtuvatel kodanikel ja patriootidel oleks põhjust rahul olla. Kas tõesti on kaitseministeeriumi tippametnikud ja nende mõttekaaslased presidendi kantseleis ja välisministeeriumis lõpuks ometi üht-teist õppinud ning loobunud esmase iseseisva kaitsevõime vastastest hoiakutest ja tegevusest?
Nad lihtsalt ootavad. Nad ootavad nende jaoks ebameeldiva tandemi, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneotsa ameti-aja lõppu. Aeg tiksub nende kasuks. Oodata pole enam kaua jäänud.
Vahepeal ei ole mõtet käed rüpes istuda. Võib paremateks aegadeks ettevalmistusi teha ja tasapisi näiteks riigikaitsesse puutuvate seaduste kallal nokitseda. See on valdkond, mis oma spetsiifilisuse tõttu huvitab väheseid ning kus veel vähesemad tahavad või on valmis kaasa rääkima. Üks huvitav seadus on parajasti valmimas…
Mida ütleb tavalisele lehelugejale uues kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse eelnõus (juba see nimetus on paras abrakadabra) pakutav kaitseliidu seaduse muudatus: kaitseliit allub rahuajal kaitseministrile? Väga tore, meie vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon ei ole mingi partisanide bande, vaid allub riigivõimule.
Kaitseväe juhataja koht kaob?
Mis on aga selle lause tegelik mõte? Kaitseliidu ülem ei alluks kaitseväe juhatajale. Tekiks kaitseväe juhatajast mööda minev otsekäsuliin kaitseliidu ülemast kaitseministrini. Milleks on vaja kaitseväe juhatajat ignoreerida?
Värske kaitseväe korralduse seadusega on kaitseväe juhataja ju nagunii allutatud kaitseministrile, mis tähendab, et tõe-näoliselt läheb pärast minister Aaviksoo ametiaja lõppu sõjalise riigikaitse juhtimine kaitseministeeriumi tippametnike ja nende mõttekaaslaste kontrolli alla. Kaitseminister, kes soovib, tahab ja püüab ministeeriumi-ametnikke juhtida, on Eestis erand, mitte reegel.
Kaitseväe juhataja eemaldamine kaitseliidu juhtimisest on osa tema otsustusõiguse piiramisest, millega luuakse eeldused kaitseväe juhataja institutsiooni kaotamiseks tulevikus.
Põhieelduseks on mõistagi kaitseväe juhataja institutsiooni väljaarvamine põhiseadusest. Selleks ei ole tarvis muud kui lihthäälteenamust järgmises riigikogus. Meenutagem, et praegune riigikogu koosseis hääletas põhiseaduse paranduse poolt enne Venemaa-Gruusia sõda ja Hermann Simmi juhtumit, tuginedes suuresti demagoogiale puudulikust tsiviilkontrollist kaitseväe üle, mida esmase iseseisva kaitsevõime vastased põhjenduseks esitasid.
Kuna küsimus ei kuulunud riigikogu valimisteemade hulka, ei saanud kodanikud põhiseaduse paranduse suhtes oma seisukohta kujundada ega väljendada. Pean tunnistama, et olen üks valijaist, kes petta said, sest ma poleks eales hääletanud ühegi erakonna poolt, kelle valimislubaduseks oleks olnud kaitseväe juhataja põhiseadusest väljaviskamine.
Meie ühiskonna võtmeprobleemide, näiteks elanikkonna vähenemise, vananemise ja riigist lahkumise, tööpuuduse, suure varandusliku, sotsiaalse ning regionaalse ebavõrdsuse kõrval näivad sõjalise riigikaitse küsimused pealtnäha tõesti tähtsusetud.
Ega rahuajal neil polegi olulist kaalu. Sõjaline riigikaitse ja selle juhtimine tõuseb tulipunkti alles kriisi- ja sõjaolukorras. Sellest hoolimata ei ole kaitseväe juhataja institutsiooni põhiseadusest väljaarvamine mingi tähtsusetu pisiasi. Vastupidi, see väärib olulist kohta järgmise riigikogu valimisdebatis.
Mis juhtuks, kui järgmine riigikogu koosseis hääletaks põhiseaduse paranduse poolt? See jõustuks ning kaitseväe juhataja oleks tõesti põhiseadusest välja visatud.
Kaitseministeeriumi tipp-ametnikel ja nende toetajatel avaneks võimalus täita oma ammune unistus. Formaalselt nimetataks seda kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi ühendamiseks, kuid sisuliselt toimuks peastaabi allaneelamine ja tasalülitamine.
Kui kaitseväe juhataja ametikoht suvatsetakse isegi formaalselt alles jätta, oleks tema sisuline otsustusõigus samal tasemel, nagu on ministeeriumi asekantsleril. Kantsler hakkaks ministri nimel ja asekantsleritele ja osakonnajuhatajatele tuginedes juhtima väeliike ja kaitseliitu, jaotades neile „jaga ja valitse” põhimõttel ressursse.
Esmase iseseisva kaitsevõime vastased saavutaksid absoluutse võidu, mille nimel nad on aastaid pingutanud ja pununud intriige, mis vääriksid „Kolmest musketärist” tuntud kardinali Richelieud. Üks lause seaduses ja jälle sammuke eesmärgile lähemale.
