„Tähelepanu! Pealinnast teatatakse! Kõrgestiaustatud ministriproua Kadri Simsoni käsul on ühistransport Paunveres nüüdsest tasuta!”

Jah, see on nüüd küll hea seadus! Võib olla tasuta ja võib ka mitte olla. Küll on ikka jumal nendele ministritele mõistust andnud!

Tükk aega valitseb peenramaal vaikus. Keegi ei mõista midagi kosta, ainult punapäine Kiir tõuseb püsti, plaksutab ja hüüab „Hurraa!”. Siis hõikab kirikutornist röötsakil välja vahtiv Lible:

„Mihuke transport?”

„Ühistransport!” vastab köster rangelt ja tõstab pealinnast saabunud telegrammi tähtsalt pea kohale.

„Meil siin polegi sihukest,” arvab kellamees ja lööb enesele paberossi näkku.

„Kuidas ei ole?” mühatab köster. „Aga… kirikumõisa parv?”

„See on ju jõepõhjas!” kilkab väike Lesta.

„Nojah… jõepõhjas…” ei satu köster segadusse. „Mis sellest, et jõepõhjas. See-eest on tasuta!”

„Siis tuleks ta ehk kõigepealt jõepõhjast üles tõsta,” pakub Lible. „Selle kohta pole ministriproua midagi lausunud?”

„Ei ole!” vihastab köster. „On öeldud ainult, et tasuta! Ministriproua näitab üles suurt heldust, aga sina kirised oma parvega! Ega siis parv üksi! Näiteks… Imelik ja Kuslap sõidavad Tõukrest kahekesi koos kooli. See on ka ühistransport. Nüüdsest tasuta!”

„See on kogu aeg tasuta olnud,” haigutab Imelik laisalt. Kuslap seevastu muutub murelikuks, tema tilluke nägu tõmbub kipra.

„Kas siis hobusele enam heinu ka anda ei tohi?” küsib ta järsult.

„Öeldi sulle, et kõik on tasuta!” käratab köster.

„Siis sureb ju hobune nälga!” uriseb Kuslap ja üritab köstrit pöidlast hammustada. Tekib suur segadus, tüdrukud kiljuvad, üle kõige kostab aga Tootsi jäme hääl:

„Ei noh, selline tasuta transport on väga hea, mina tõmban nüüd kohe Venemaale või lähen hoopis Ameerikasse, ega ma narr ole, et siia kihelkonnakooli jään…”

Järgmisel päeval saabub köster koolituppa järjekordse telegrammiga.

„Uudised pealinnast!” teatab ta pidulikult. „Kõrgestiaustatud ministriproua on uue ukaasi välja andnud! Transport võib olla tasuta, aga võib ka mitte olla!”

Kiir hakkab jälle vaimustunult plaksutama ja hurraa hüüdma. Lible, kes parajasti koolitoa ahju kütab, noogutab lugupidavalt:

„Jah, see on nüüd küll hea seadus! Võib olla tasuta ja võib ka mitte olla. Küll on ikka jumal nendele ministritele mõistust andnud! Minusugune vana ahv ei tuleks selliste imeasjade pealegi, aga näed, ministriproua käes on seaduste tegemine sama lihtne kui vanale venelasele „netu” öelda.”

„Siis hobune ikka tohib süüa?” küsib Kuslap areldi nurgast, kuhu ta eilse puremise eest kupatatud on.

„Tohib!” kinnitab köster suuremeelselt ja paneb tähtsa telegrammi piibliraamatu vahele.