Karu ja stereotüüp

Kujutamaks adekvaatselt ette, mida teise riigi rahvas meist mõelda võib, on keeruline alustada Eestist endast, sest infot on liiga palju. Mida ja kui palju sellest valdavad teised, me enamasti ei tea. Mõistlik oleks alustada mõtteharjutusega riigist, mille üle juurdlemine on meile nii harjumuspärane, et selle kaudu defineerime olulisel määral eestlaseks olemistki. Kujutame ette Vene karu ja tema peas olevaid ihasid ja kavatsusi. Kas silme ette kerkis pilt mõmmist, kes sööb vaid mett ja maasikaid? Vaevalt. Eri rahvastel on see ettekujutus pisut erinev, aga üldiselt on maailmas Venemaast selge pilt ja see pilt ei ole ilus, kinnitab Venemaa Föderatsiooni presidendi juures tegutseva Riigiteenistuse Akadeemia (RAGS) üldise ja erijuhtimise kateedri juhataja asetäitja Aleksandr Pankurin.

Vene rahvas end karuks ei pea. Pärast viimaseid presidendivalimisi 2012. aastal tehtud projektiivtestide vabades vastustes kujutati rahvast ette kõige enam lamba, patuoina või mõne muu nõrga loomana, mis vastandub alatule keskvõimule, keda kehastab hunt, lõvi või tiiger. Karuna kujutasid keskvõimu Dagestanis elavad vähemusrahvuste esindajad. Niisiis ei saa olla need tänapäeva venelased, kes meile kurja karu ettekujutuse lõid. Tegelikult panid karu stereotüübile aluse paarsada aastat tagasi Lääne-Euroopas liikunud ränd-karutantsitajad Venemaalt, keda hakati kujutama karikatuuridel, mille žanr võimaldab detaile võimendada.

Tsaari ettevõtmisi ja Venemaa käekäiku kujutades tekkis aastakümnetega karule väljaspool Venemaad püsiv poliitiline kuvand. Moskva 1980. aasta olümpiamaskott Miška ega 2014. aasta Sotši mängude jääkaru ei ole Venemaa iseloomu osas meid ümber veenda suutnud. Kaasa ei aita ka Kremli välis- ja sisepoliitiline agressiivsus, mida rahvusvahelisel areenil Ketchumi ja teiste suhtekorraldusettevõtete abiga siluda proovitakse ka 20. sajandi ühe hirmsama diktaatori Jossif Stalini imagot lihvides.
Vene karu on sügavalt juurdunud stereotüüp. Selle taga on kolm tavaliselt teadvustamatult toimivat psühholoogilist protsessi. Esiteks kujutame välisrühmade liikmeid (antud juhul siis Vene riiki ja seal elavaid inimesi) üksteisega sarnanevatena. Teiseks isikustame abstraktseid institutsioone (nagu riigid), luues neist ettekujutuse kui püsivate iseloomuomaduste ja käitumiskalduvustega inimesest. Kolmandaks kaldume loomadele inimeste omadusi omistama.

Stereotüüp on liialdatud kujutis, mida seostatakse kategooriaga (näiteks rahvus) ja see toimib hea ning halva õigustajana selle kategooria suhtes. Mingeid asju rõhutatakse kui kategooriat iseloomustavaid ja need põhjendavad normaalset käitumisviisi selle nähtuse või inimrühma suhtes. Liialdused omakorda tuginevad metafoorsele mõtlemisele. Keerulisi konstruktsioone tajutakse tuttavamate raamistuste kaudu. Abstraktse nähtuse ettekujutamiseks teadvustamatult kasutatud kujundlik raamistus paneb paika objekti ja subjekti rollid ning struktureerib nendega seotud tähenduste süsteemi ja sellesse loogikasse kätketud sobilikud käitumisviisid. Mis on tähtis ja kellele (kangelane, ohver, abiline) mis lubatud on, selle määrab lihtsustatud maailmapilt. Enim tehakse populaarsetes käsitlustes juttu stereotüüpidest just tagakiusatuks peetud gruppide puhul, ent sellega ei peaks piirduma, sest automaatne stereotüüpidele tuginev kategoriseerimine on inimestele kogu aeg omane.

Väikerahva mure

Eesti riik eksisteerib ennekõike inimeste peades. Jääminek 12 000 aastat tagasi ei teinud sellest maalapist Eesti riiki ning ka piiripostid ei tee riiki. Eesti riik on nende inimeste mõtetes, kes siin üheskoos, aga igaüks eri rollis ja isemoodi Eesti riigiks elavad. Eesti Vabariigi lipp lehvib küll ÜRO peahoone ees, aga selle lehvimajäämiseks on oluline, et Eesti oleks osa ka välismaalaste maailmapildist. Väikeriigi puhul, kelle olemasolu ei teadvustata, kipub märkamata jääma ka oht tema kadumisele.

Filmis “Saba liputab koera” pakub kommunikatsioonikriisi lahendama kutsutud spin doctor Conrad Brean USA presidendi nõunikule Winifred Amesile välja idee avalikkuse tähelepanu kõrvale juhtimiseks väikese (virtuaalse) sõjaga Albaania vastu. Järgneb debatt:

Ames: Miks Albaania?
Brean: Miks mitte?
Ames: Mida nad meile teinud on?
Brean: Mida nad meie HEAKS teinud on? Mida sa neist tead?
Ames: Mitte midagi.
Brean: Näed nüüd! Nad hoiavad omaette. Ebakindel. Ebausaldusväärne.

Sellega on asi otsustatud. Teleekraanidel algab sõda Albaaniaga. Film on naljakas ja pakub kommunikatsiooniekspertidele palju äratundmisrõõmu. Paraku mäletavad Euroopa väikerahvad valusalt ka seda, mis juhtus suurriikide läbirääkimistelaua taga 1938. aastal Münchenis ja 1939. aastal Moskvas. Tšehhoslovakkia ohverdamist Saksamaale põhjendas Briti peaminister Neville Chamberlain sõnadega “kauge maa, millest me teame väga vähe”.

Eksistentsiaalne eesmärk

Seega on Eesti maailmas nähtavaks rääkimine oluline mitte ainult turistide ja investorite ligimeelitamiseks, vaid suisa eksistentsiaalne ülesanne.

Väikese rahva oma riigi tutvustamise tööd ei jaksa iial ära teha kutselised diplomaadid ega reklaamifirmad. Nad lihtsalt ei jõua piisavalt paljude inimeste südamesse. Kui riigil on väga palju raha, saab ta end sügavalt maailma poliitilisele gloobusele graveerida rahvusvaheliste meediavahenditega. Oma sõnumi globaalseks levitamiseks on telekanalid käivitanud rahvarohked Hiina (CNTV), USA (Voice of America, Alhurra), Iraan (Press TV) ja Venemaa (RT TV, Ruptly, Россия Сегодня). Eeskätt oma rahvale mõeldud avaõiguslikud Deutsche Welle ja BBC aga tutvustavad oma kodumaad üle ilma, ilma et nende sisu määraks otseselt koduvalitsuste välispoliitilised eesmärgid. Samuti väikest, aga rikast Katari teatakse hästi. Katariga koguni arvestatakse maailmapoliitikas, sest 24/7 tegutseb telekanal Al Jazeera.

Millised on aga selle rahva ja riigi võimalused, kellel pole naftat ja kelle rahvaarv ei ulatu saja miljoni piirimaile. Esimene võimalus on oma riigist mõelda kui OMA riigist. 2013. aasta inimõiguste aastakonverentsil esinedes ütles legendaarne Ameerika Ühendriikide endine riigisekretär Madeleine Albright Eesti inimestele midagi, mida me tegelikult juba teame: “demokraatia toimimiseks on vaja kodanikke, kes on enamat kui tarbijad, kodanikke, kes hoolivad”. Väikeriigist pärineva keerulise elusaatusega Albrighti mõte rõhutab riigi tajumisel kasutatavate alusmetafooride rolli riikide käekäigus nii sisepoliitikas kui ka maailmaareenil.

Kodanikud, kes hoolivad, ei näe riiki pelga firmana, kellelt nad ootavad maksuraha vastu kvaliteetseid teenuseid. Riigi käsitlemine firmana võib tunduda mugava mõtteviisina, aga selle metafoori ülekasutamine ei ole õige. Kui riik on firma ja kodanik klient, siis ainus aktiivsus, mida kodanikult oodatakse, on saadavate teenuste eest ettenähtud makse maksta. Sellise metafoori järgi koostatud mudelis on isegi kõrgemal võimul ehk rahval kaasarääkimisõigus vaid omanike üldkoosolekul ehk valimistel. Ühiskonna käekäigu üle arutamine on küll lubatud, aga kuulub oma tähtsuselt firma kodulehele või “kaebuste ja ettepanekute raamatusse” sissekande tegemise rubriiki. Riiki ehitavad selle metafoori kohaselt palgatud professionaalid. Ammugi on igasugune turundustegevus professionaalide, mitte omanike rida.

Alternatiivne võimalus, mis demokraatia käekäigule ning riigi julgeolekule märksa tervislikumalt mõjub, on riigi käsitlemine laiendatud perekonna või suguvõsana. Meie riik on meie rahvas – oma inimesed. Omavahelise suhtlemisega me elame end riigiks üksteise peades. Teiste “peredega” läbi käies kinnitame me endi esindatava “pere” teiste perede vaimsele kaardile. Kui meid räägitakse taga või meist räägitakse avalikult, ei oota me, et äkki kuulis seda ka mõni teine, vaid ütleme sõna sekka ise. Pere maine eest vastutame me kõik. Pere priimustelt kiirgab sära kogu perele ja pere porised põrsad mäkerdavad meid kõiki.

Eesti lugu

Mäletatavasti mõtles ameeriklane elevanti nähes, et selle näitamisega võib rikkaks saada. Prantslane arutles erinevate elevandiroogade üle. Eestlane aga pelgas: mida elevant küll minust mõtleb. Anekdoodi elulähedust peegeldab meie suur tähelepanu kõikvõimalikele riike ritta seadvatele edetabelitele või elav arutelu välismaalaste Eestit käsitlevate sõnavõttude üle.

Seda, kas mingit rahvast on märgatud, näitab teiste rahvaste tema kohta räägitavate anekdootide hulk. Anekdoodid tuginevad stereotüüpidele ning on tihti ajendatud võõristavast kadedusest. 1990. aastatel räägiti Eestis palju nn põdranalju. Nüüd enam eriti mitte. Venemaal ja Leedus on aeglane eestlane mitte ainult anekdoodikangelane, vaid ka telestaarina üles astuv tegelane. Meil lätlastest anekdoote ei ole. On vaid kistud kujundid, kus lätlased mõeldakse naljakaks, sest raskestihoomataval viisil nad on ju meist pisut erinevad.

Millise kaastähenduse me stereotüüpsele aeglusele anname, on meie teha. Meist igaüks saab üksteisele ja välismaalastele kinnitada, et see ei tähenda rumalat, vaid järelemõtlikult arukat inimest. Et just viimane tõlgendus on usutav, näitavad ka naabrite seas tehtud uuringud eestlaste arvatavate iseloomuomaduste kohta. Meid peetakse põhjendatult andekaks rahvaks. Me anname endale aru, et Eesti on väike. Aga kas “väikese” alltekstiks on tähtsusetu või näiteks kodune, omapärane, kirev, sidus ja paindlik, on meie endi mõelda ja öelda. Kuna asjad, mida on vähe, tunduvad inimestele loomupäraselt väärtuslikumad , on väiksus ise kommunikatsiooniline ressurss. Ameeriklastest kamraade on maailmas paljudel, kaugelt Põhjamaalt pisikesest Eestist pärinev sõber on aga kõrgelthinnatav haruldus.

Suhtluse kaudu elame oma ettekujutatava pere riigiks. Kui meie suhtluses korduvad teatud teemad, siis see võimaldab stereotüüpide tugevnemist nende teemade ümber. Oma riigi olemuse kohta on meil olemas ka rahvahääletusel sündinud ühiskondlik kokkulepe ehk kehtiv põhiseadus.
Lisaks järelemõtlikkusele leiame põhiseadusest ka oma juurte ning unikaalse keele väärtustamise, visaduse ja rahuarmastuse ning püüdluse õigluse ja vabaduse poole. Need väärtused on südamelähedased ning ärgitavad isiklikke emotsionaalseid assotsiatsioone ka teiste rahvaste liikmeil.

Jaapani filmigrupid luusivad Virumaa metsades, sest teavad ette, et siin elavad tugevad, rahulikud ja muhedad inimesed nagu Baruto. Eestist lähtuv siiani 108 riigis jälje jätnud maailmakoristuse kampaania “Teeme ära” ning Eesti kui juhtiva kübertiigri lugu.

Rahvadiplomaadi võimalused

Eesti loo rääkimiseks on komplekteerinud meist igaühele kasutamiseks tööriistakasti välisministeerium, kultuuriministeerium, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Eesti Instituut. Youtube’is näeme tavaliste Eesti inimeste tehtud toredaid oma maa tutvustusi. Eesti fänniküljed Facebookis on kõik sündinud rohujuure patriotismist. Jagagem neid ja kutsugem liituma. Kui saame isiklikult millegi tähelepanuväärsega hakkama, ärgem siis peitkem oma juuri, vaid öelgem ausalt välja, et oleme Eestist.

Selliselt käitudes oleme kõik diplomaadid, rahvadiplomaadid, kelle tegevuse mõju on vähemalt sama oluline kui ametlikul välisteenistusel. Eesti inimeste nähtav avatud ja sõbralik suhtlus süvendab stereotüüpe, mis on meile meelepärased. Ühtlasi ei pääse nii ebaproportsionaalselt mõjule lood üksikute siit pärit inimeste välismaistest pahategudest. 

Rahvadiplomaatia tegevusviisidele seab piirid vaid fantaasia. Kel tragi rahvadiplomaadi tegevus silma jääb, andke sellest välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonnale teada. Välisministeerium tunnustab tublimaid.

Meie inimeste sidemete hulk on eriti tähtis raskuste või riikidevaheliste konfliktide ajal. Meie suhtluspartnerid on pigem valmis uskuma ja edasi rääkima seda lugu, mida nad kuulsid otseallikast – oma tuttavalt Eesti inimeselt, kui poliitikute meediaesinemisi. Kriisid toovad riigid tähelepanu keskmesse ja kriiside ajal kujunenud mulje kristalliseerub. Rahvadiplomaadina tegutsemine on kasulik igaühele ka isiklikult. Juba ammu teadsid võrgustiku-uurijad, et mitte lihtsalt sada sõpra on etem kui sada rubla, vaid ka sada tuttavat on seitsmest sõbrast omamoodi olulisem. Fragmenteerunud ja kapseldunud sõpruskonnad ei saa teada, mida olulist veel maailmas sünnib. Kõrge sümboolsuse astmega suhtlusstiil heade sõprade vahel ei soodusta oma väidete lahtimõtestamist ja põhjendamist. Seevastu palju nõrku sidemeid omav inimene on paremini informeeritud, talle avaneb rohkem võimalusi ja ta elab kvaliteetsemat elu. Ta on ka harjunud end teise positsiooni asetama ja oma ideid mitmekülgsemalt analüüsima. Mitte tugevate sidemete, vaid erinevate nõrkade sidemete rohkus määrab mõjukuse ka lähemas suhtlusringis.

Kui välismaalane kuuleb mitmelt poolt kooskõlalist stereotüüpi ehitavat lugu, kujuneb tal pilt Eesti rahvast kui selge iseloomuga tegelasest. Selle stereotüübi abil tõlgendab ta Eesti rolli sündmustes, mis temani meedia kaudu jõuavad. Positiivse stereotüübi korral on keerulistes lugudes Eesti selleks heaks tegelaseks, kes väärib toetust. Kaasaelamiseks ei pea ettekujutatav tegelane loomastuma, aga kas sellistele loomuomadustega mõni elukas sobib? Kas mõnel väikesel, visal ja arukal loomal, kes küberkangelaseks passib, on Eesti loomus?

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.


Lugu ilmus kommunikatsiooniajakirja Kaja viimases numbris. Vaata ka

Kaja hoiab kursis kommunikatsiooniuudistega nii Eestist kui välismaalt. Igas ajakirjanumbris on fookusteema, mis avab põhjalikumalt mõnd kommunikatsioonivaldkonna tahku.

Ajakiri on suunatud kommunikatsioonivaldkonnas tegutsevatele spetsialistidele ning kõigile, kellele suhtekorraldus huvi pakub.