Kohalikud valimised Püssis ja Jõhvis Foto: Sven Arbet

Kõigepealt aga tahan juhtida tähelepanu KOV valimiste tehnilisele poolele, mis enamusel inimestel ebaselge on. Nimelt, väga tublisti on seatud KOV valimistel valimissüsteem selliselt, et reaalselt iga kandidaadi enda häältearv seab ta oma nimekirjas pingeritta, keegi ei sea isikuid tagatoa meeldivuse järgi ja kui Mari sai 147 häält ja Tõnu 141, siis Mari on nimekirjas enne Tõnu. Arusaadavalt saavad aga nimekirjad kokku oma koguhäältearvu üldise summana ja seejärel selgub, mitme mandaadi jagu seda selles nimekirjas, ülalt alla, jagub. Lihtne ja aus süsteem.

Sellest ülaltoodud edulisest demokraatia sammust on aga selgelt vähe olnud ja tegelikkuses on eesti ilmaelu väga suurel määral kahjustatud. Eriti just rikastes valdades ja linnades. Millest jutt? KOV arengule annab tõsise tagasilöögi tõsiasi, et kohalikud volinikud ei vastuta isiklikult mitte millegi eest. Vastutus on null. See on viinud olukorrani, kus koalitsioon võib aastaid ja aastaid täie südamerahuga võtta vastu samasisulisi otsuseid, mille tagajärjel elanik või tegutsev ettevõtja saab otsest kahju- ja samas KOV sellest kahjust kasu ka ei saa, aga toimib ikka sama hoolimatult edasi. Sellised on täna KOV juhtimisel aluseks olevad seadused, sellised on volinike võimalused, sellised on mängureeglid!

Igas mängus on olemas reeglid. Inimese loomuses aga, kui ta juba neid mänge mängib, on esiteks kindlasti soov mängu võita, teiseks nautida mänguilu ja kolmandaks vältida isiklikku ebamugavust, see ei pea alati otse kaotuski olema. Volinikeks soovivad isikud on tahes-tahtmata pisut mängurid, tunnistavad nad seda või siis eitavad tuliselt. Minu jutu mõte on, et üks ambitsioonikas inimene ei erine väga palju teisest ambitsioonikast, volinikeks soovivad isikud on seega üksteisega sarnased tegelased. Kui nüüd teoreetiliselt vaadelda tekkivat kombinatsiooni isikutest ja seadusega neile ette antud mängureeglitest, siis tegelikkuses annab juba ette ennustada suuri inimlikke konflikte. Tõnu ei salli Toomast. Tõnu on aga volinik. Sai veel lisaks vallavanemaks või abivallavanemaks vms. Toomas pöördub KOV poole lihtsa ent ta elamise, töö või maa jaoks väga pakilise palvega (nt saada ehitusluba mõistliku ajaga, mitte nelja või kümne aastaga).

Vaadeldes dokumente, seadust ja hulga ametnike vähest hõivatust - milles küsimus? Aga on. Ja valusalt on. Toomas kannatab, ta pere kannatab. Aga teha pole midagi. Kõik teevad näo, et asi pole isiklik ent kõik saavad aru, et on.

Ei süvene teemadessse

Mis selles võrrandis viltu siis on? Arvestades, et nn inimlik faktor ei kao niipea maamunalt, tuleb sellega arvestada, mitte seda eitada, tuleb sisse tuua isikliku vastutuse mõõde. Kui see oleks ka pisike osa kogukahjust, nt 10%, oleks see suur asi. Lisaks toon aga veel ühe olulise momendi, mis on ei muud kui peamise kitsaskoha järelm. Nimelt, liiga paljudel kordadel näeme me volikogu hääletamisel, et üks või mitu isikut pole absoluutselt teemasse süvenenud, teinekord pole nad ka suutelised seda tegema. Ent nende käed tõusevad varjamatus sünkroonis nende liidri käega. Liider (mõnes vallas lausa füürer), keelab ja käsib. Sageli ajab oma isiklikku asja, mis pole üldse samasuunaline valla ehk siis rahva huvidega. Nii on lugematutel kordadel juhtunud just seetõttu, et puudub igasugune vastutus, puudub seega motivatsioon ise mõelda ja õige lahendus valida. Võite aimata, et vastukaaluks kusagil saunas või kaminasaalis pakutu on kiire tulema.

Kui nendel KOV valimistel saabki ülaltoodud teema olla vaid orbiiti kerkinud uueks mõtteks, on seegi juba suur samm edasi - tänased volikokku pürgijad teavad, et suund vastutuse suunal on edaspidiseks olemas ja järgmised KOV koosseisud muutuvad oluliselt. Sellist Eestit me ju tahame!