Kollaaž Foto: Kollaaž

Euroopas tapeti jälle inimesi, sedapuhku siis Manchesteris. Kurb ja kole, seda enam et me justkui peaksime sääraste uudistega juba harjunud olema. Küllap hakkavad statistikud tulevikus lausa prognoosima – nii ja nii mitu protsenti rahvastikust hukkub tõenäoliselt liiklusõnnetustes, nii ja nii paljud lasevad terroristid õhku.

Ja nagu ikka, iseloomustavad terroriste-mõrtsukaid kindlad tunnused. Asi pole rahvuses ega sotsiaalses päritolus, vanuses ega soos. Probleem seisneb kahes kõhedust tekitavas veendumuses.

Esiteks. Usk sellesse, et eksisteerib mingi inimestest palju võimsam ja tähtsam üliolend, kelle soove tuleb aimata ja täita. Kui tekib olukord, kus tuleb valida, kas jääda kuulekaks sellele müstilisele maailmavalitsejale või eelistada omasuguseid lihast ja luust inimesi, langetatakse kõhklematult valik viimaste kahjuks.

Teiseks. Usk sellesse, et elu jätkub ka pärast surma, pealegi tunduvalt mõnusamas, lausa paradiislikus vormis. Seda muidugi ainult siis, kui oled edukalt läbinud eksami, mida kujutab endast maine, ajalik elu. Selle uskumuse tulemusena kaotab tegelik elu suure osa oma väärtusest, muutub tähtsusetuks, millekski sääraseks, mida võib kergel käel ohverdada tulevaste mõnude nimel. Oluline on vaid lunastada isiklik pääse paradiisi ning selle nimel on igati õigustatud muuta enese ja teiste inimeste reaalne elu põrguks. Säärane hädaohtlik maailmapilt iseloomustab kõiki usu nimel terroritegusid sooritavaid isikuid, muudab nad sallimatuks, kalgiks ning paneb inimlikesse rõõmudesse ja kannatustesse üleolevalt suhtuma. See kehtib nii nende kohta, kes praegu põuepomme valmistavad, kui ka nende kohta, kes sajandite eest teisitimõtlejaid karistasid. Olenemata usutunnistusest ja kummardatava jumaluse nimest.

Probleem on nendes, kes eelistavad inimesele jumalat ja reaalsele elule paradiisi.

Kahjuks on reaalsus ka see, et eespool nimetatud veendumused on tegelikult omased kõikidele usklikele, neid teese jutlustatakse lakkamatult igas kirikus. Tõsi küll, enamik koguduse liikmeid ei soorita iialgi mingeid terroritegusid, vaid elavad rahulike, ontlike kodanikena. Õnneks on neile tähtsam kombetäitmine kui õpetuse sisu, nad ei süüvi sellesse. Tapma hakkavad ainult mõned ehk n-ö radikaliseerunud eksemplarid.

Samal ajal pole kunagi võimalik ette aimata, millal see radikaliseerumine aset leiab. Millal leitakse end olukorrast, kus tuleb valida oma religioossete veendumuste ja inimarmastuse vahel? Renessansiajaks oli Euroopa oma usuinnu peaaegu minetanud, tollased paavstidki vaevu uskusid jumalat ja igavest elu ning eelistasid utoopilistele tulevikulubadustele maiseid naudinguid. Tarvitses vaid välja ilmuda Lutheril ja teistel reformaatoritel, kui fanatism taas lõkkele lõi. Puhkesid ususõjad, algasid nõiaprotsessid ja sündis palju muudki halba. See on täpselt seesama, mida me praegu näeme toimuvat islamis.

Seega kui EKRE või mõni muu poliitiline jõud tahaks tõesti Eestit kurja eest kaitsta, siis tuleks keelata Eestisse siseneda kõigil neil, kes eelistavad inimesele jumalat ja reaalsele elule paradiisi. Olenemata usundist. Minu hääl oleks valimistel garanteeritud.