Foto: AFP, Telenews, Virginia Mayo / AP

Terroristid ja nende lõhatud pommid ei küsi, keda nad tapavad. Tänane rünnak Brüsselis oli suunatud otseselt tavaliste inimeste vastu, kes olid lendamas koju või puhkusele või sõitmas metrooga tööle või kooli. Samas oli see arvestades metroojaamade asukohti ka sümboolne rünnak kogu Euroopa ja meie väärtusruumi vastu.

Pole suurt vahet, kas see rünnak viidi läbi nüüd saabuvate suurte kristlike pühade tõttu või seetõttu, et maksta kätte terroristide kimbutamisele Brüsselis viimaste nädalate jooksul. Pariisi ja Brüsseli rünnakud osutavad väga valusalt, et vähemalt kahes suures asjas on Euroopa riigid seni läbi kukkunud. Kõigepealt Euroopa riikide luureorganisatsioonide ja politsei koostöö informatsiooni kogumisel, analüüsimisel ja vahetamisel on olnud väga kehv, sest üksteist ei usaldata piisavalt. Ühtki terroritegu ei saa aga ära hoida, kuid pole piisavalt adekvaatset informatsiooni.

Teine oluline tegematajätmine on need tuhanded Euroopa Liidu riikide kodanikud, kes on aastate jooksul radikaliseerunud, kes on käinud koos ISISega näiteks Süürias ja Iraagis võitlemas ning koduriiki naasnud. Nad on tagasi tulnud uute oskuste, kogemuste ja sidemetega ning veelgi enam radikaliseerunud. Nende inimestega pole seni tõsiselt tegeldud, kuigi just nemad on otsene ja reaalne oht.

Mis siis on lahendused?

Euroopa luureagentuuri loomine USA FBI eeskujul, et ükskord püüda üle saada erinevate riikide ametkondade usaldamatusest üksteise suhtes. Ja põhjalik ning individuaalne tegelemine ISISega koos võidelnutega ning muude radikaliseerunud tegelastega. See ei anna tulemusi üleöö, vaid mingi aja jooksul, kuid lõpuks tuleb sellega pihta hakata.

Euroopa riikide valitsuste legitiimsus ja toetus oma kodanike silmis kukub kolinal edasi, kuid ei suudeta tagada kõige elementaarsemat ehk turvatunnet. See olukord on hea kasvulava ka nn lihtsate lahenduste pakkujatele – kõikvõimalikele äärmuslikele ja populistlikele jõududele, kel samas tegelikult mingeid imelahendusi pole.

Ka võitlus ISISega peab muutuma tegelikuks. Selleks on vaja võimalikult paljude riikide tegelikku ja tõsist panust nii Süürias, Iraagis kui Liibüas, aga ka kõigis neis riikides, kus toimub ISISe värbamistegevus. Euroopa džihaadipealinnaks olemine ei ole Brüsselile auasi, kuid sellest vabanemiseks tuleb kõvasti vaeva näha, sest liiga kaua on lastud terrorismikombitsatel kasvada.

Kirjutan neid mõtteid Brüsselis, kus tänavatel on tunde unnanud lakkamatud politsei- ja kiirabisireenid. Vihm polnud veel maha pesnud Maalbeeki metroojaama taguselt Jozef II tänavalt vereniresid. Vähemalt 35 inimest ei jõua enam kunagi koju ning teist samapalju võitleb haiglates elu eest. Uusi rünnakuid ei saa täielikult ära hoida, kuid nende eduka läbiviimise tõenäosust saab vähendada. Seda ülesannet peavad aga Euroopa riikide valitsused ja julgeolekuorganisatsioonid lõpuks võtma tõsiselt. Iseenesest midagi paremaks ei muutu.