Urmas Paet: maailmas pole inimest, keda suudaks Vene presidendi nn valimiste tulemus üllatada
Ettevalmistustöö alla lähevad nii potentsiaalselt kõige tugevama opositsioonikandidaadi Navalnõi kandideerimise keelustamine kui suurte töökollektiivide valimistest osavõtu tagamine kui palju muud, et Putini sujuv jätkamine tagada.
Lisaks ei maksa unustada, et nn valimised viiakse rahvusvahelist õigust rikkudes läbi ka neli aastat tagasi okupeeritud Krimmis.
Seetõttu polnud ka mingit põhjust, miks pidanuks nn valimisi vaatlema saatma rahvusvahelisi vaatlejaid. Nende ainus ülesanne on Vene juhtide jaoks aidata tagada valimiste näilist legitiimsust. Ehk tegemist on justkui päris valimistega, kui juba isegi rahvusvahelised vaatlejad kohal on. Lisaks on alati lootus muidugi selles, et eks ikka mõni välismaalasest vaatleja ütleb meediasse, et tema küll mingeid rikkumisi ei näinud. Justkui valimispäeval mõnes valimisjaoskonnas põgusalt viibides võiks ka midagi sisulist täheldada. Seetõttu ka näiteks Euroopa Parlament oma valimisvaatlusmissiooni Venemaale ei saatnud ning ma soovitasin ka Eesti parlamendiliikmetel nn valimisvaatluses mitte osaleda. OSCE oma missiooni küll saatis, kuid arvestada tuleb, et Venemaa on OSCE mõjukas liige ning seetõttu polnud OSCEl sisuliselt organisatsioonilist võimalust vaatlusmissiooni mitte saata.
Seega nn valimised on sisuliselt juba toimunud ning selles, milline saab olema väljakuulutatud tulemus, ei leia maailmast ilmselt ühtki kahtlejat. Hoopis olulisem küsimus on, mis saab edasi. Kas Venemaa poliitika jätkub suuresti samamoodi kui seni või hakatakse astuma uusi samme võimu veelgi tugevamaks kindlustamiseks. Pean tõenäolisemaks viimast varianti. See tähendaks armee rolli olulist kasvu ka riigiasjade otsustamisel ning riigi igapäevaelu korraldamisel. Näib, et Putin ja tema lähikondlased on järjest rohkem toetumas just armeele. Sellega on juba mõnda aega kaasas käinud helded eelarveeraldised sõjaväele ja sõjaväelaste sissetulekuteks ning seda hoolimata järjest pingelisemaks muutuvast Vene riigikassa seisust.
Armee rolli kasv Venemaa juhtimises ja Putini toetuse tagamisel tähendaks paratamatult ka järjest uute kruvide kinnikeeramist Vene ühiskonnas ning vabadustemäära edasist kahandamist, aga ka läänega vastasseisu hoidmist, sest selle kaudu on ühiskonnas kõige lihtsam põhjendada armee privileege ning suuri eelarveeraldisi.
Võimalik, et tehakse ka mõtteharjutust, kuidas tagada puutumatus ja stabiilsus praeguste võimukandjate jaoks ka Putini-järgsel ajastul, mis paratamatult millalgi kätte jõuab. Ka sellesse konteksti sobib sisuliselt täiesti lojaalne ja motiveeritud armeejuhtkond väga hästi.
Eestile ja kogu Euroopale paraku nn valimistejärgne aeg mingi ajastumuutust või pingelõdvendust suhetes Venemaaga paraku kaasa ei too. Ühiskonna konsolideerumiseks hoiab Vene juhtkond jätkuvalt pinget läänega, üritades muidugi lääne seesmist ühtsust ka edaspidi samm-sammult nõrgestada. Ei tugev Euroopa Liit, NATO ega Euroopa-USA liitlassuhe pole ka pärast nn valimisi Vene juhtkonna meelest nende ja nende võimukantsi stabiilsuse ja heaolu hoidmiseks kuigi hea lahendus. Seda tuleb Euroopal meeles pidada, sest armsaks ja harjumuspäraseks naiivsuseks pole Euroopale enam ruumi jäänud.
