Oma arusaama õigsuses on veendunud mõlema vaatepunkti esindajad ning seetõttu võib eeldada nii NATOs kui ka Euroopa Liidus nende kahe suuna vahel järjest keerulisemat tasakaalupunkti leidmist. See puudutab nii NATO vägede suurenevat kohalolekut Ida-Euroopas kui Vene-suunaliste sanktsioonidega jätkamist.

Steinmeier ja temaga sarnasel seisukohal olevad peamiselt Lääne-Euroopa riikide poliitikud pelgavad ennekõike, et Venemaa kasvavad majanduslikud raskused, Vene avalikkuse veendumus, et lääs soovib neid alandada ning NATO edasised sammud Ida-Euroopas võivad Venemaa liialt nurka suruda, kust rahumeelselt välja tulla ei osata. Pealegi on Putinile oluline konsolideerida pidevalt Vene avalikkuse toetust iseendale ning seda on keerulistes majandusoludes kõige kindlam teha välisvaenlase otsimise ja leidmise kaudu.

Seda arvestades on järjest olulisem, et nii meie piirkonna kaitsevõime suurendamiseks kui ELi ühtse välispoliitika hoidmiseks Venemaa suunal suudaksid nii Lääne- kui Ida-Euroopa poliitikud kuulata ja mõista teineteise argumente ja analüüse ning hoida habrast ühtsuse tasakaalu. Ainult sisemaiseks tarbimiseks mõeldud avaldused erinevates Euroopa nurkades sellele kaasa ei aita.

Meil oleks NATO ja ELi-sisestest erimeelsustest ainult kaotada. Seega ei ole teha muud, kui jätkata liitlastega argumenteeritud arutelusid, mille hulka mõnevõrra teistsuguse arusaamaga liitlasriikide poliitikute sildistamine kindlasti ei kuulu. Nad on siiski meie tegelikud liitlased siin maailmas. NATO tippkohtumine on veel vaid mõne nädala kaugusel.