Tavaliselt on jutt madalama või keskastme diplomaatidest, kes on diplomaatilise katte all tegelikult teinud luure- või värbamistööd. Kuigi see ei pruugi olla ainuke põhjus. Diplomaadi väljasaatmine on märguanne päritoluriigile, et nii ei tehta. Praktilise poole pealt takistab selline samm ka näiteks uute informaatoriteringikeste ning -võrgustike punumist.

Euroopa ja Vene suhetes järgneb sellisele väljasaatmisele tavaliselt alati Vene poole otsus saata välja ka sama arv selle riigi diplomaate ning üldjuhul peetakse silmas ka, et inimese ametikoht oleks samaväärne. Ja sel pole mingit pistmist sellega, et Venemaalt vastulöögina väljasaadetav pole millegi samalaadsega tegelenud, kui varasemalt välja saadetud Vene enda diplomaat. Seega loeb arvuline ja ametikohajärgne pariteetsus.

Seekord on Eesti soovinud päris kõrge tegelase ehk Venemaa Narva peakonsulaadi juhi lahkumist. Täpset põhjust, miks nii otsustati, tavapäraselt välja ei öelda. Venemaa reaktsioon on ootuspärane ja tavapärane. Alati süüdistab Venemaa avalikult seda riiki, kust ta diplomaat välja saadetakse. Loomulikult ei tunnistata seda, et Vene diplomaat oleks midagi valesti teinud. Mõne aja pärast järgneb Venemaa samm saata välja paar Eesti diplomaati. Kui lähtuda tavalisest pariteetsusest, siis võib juba praegu eeldada, kes ennekõike löögi alla satuvad.

Iseenesest on muidugi kehv, et Eesti on sunnitud nii kõrge Vene diplomaadi, nagu seda on Narva peakonsulaadi juht, soovimatuks kuulutama. Aga alati tekib hetk, kus riigi võimud ei saa teise riigi diplomaadi sobimatule ja nahaalsele käitumisele läbi sõrmede vaadata.

Ilmselt mõne aja pärast nimetab Venemaa Narva peakonsulaadi uue juhi kandidaadi ning hoolitseb selle eest, et Eestil ei õnnestuks rohkem ja tähtsamaid Vene diplomaate välja saata kui Venel Eesti omi. Ehk et bilanss oleks tasakaalus. Hoolimata sellest, mida keegi konkreetselt on teinud või tegemata jätnud.