Urmas Paet: NO99 kõnetas ja ka ärritas Eesti ühiskonda
Igatahes on NO99 omanäoline ja tugev märk ja nähtus kogu Eesti kultuuriloos. 13 aastat tagasi sündides oli neil ambitsioon kasutada senisest erinevat teatrikeelt, olla sotsiaalne ja poliitilinegi, reageerida ühiskonnas toimuvale ja ehk midagi ennetadagi. See õnnestus ja kõnetas paljusid. Samas pani teatri tegijatele ka suure ootuse, surve ja vastutuse. Sest nagu igalt uuelt tulijalt, oodati ka igast NO99 uuest lavastusest sündmust ning uut ja ootamatut lähenemist millelegi, mis meie ühiskonnaga aset leidis. Juba teatri plaan näha sünnihetkel ette ka oma lõpp oli midagi uut ja ehmatavatki. Plaan oli, et lavastusega NO99 alustatakse ja NO1-ga lõpetatakse. Täna selgus, et aritmeetiliselt päris nii ei läinud. Aga see oligi väga ambitsioonikas mõte, eriti kui teater tugines peamiselt ühel lavastajapaaril Ojasool ja Semperil. 13 aastat on pikk aeg sellise intensiivsusega pidevalt uut otsida, leida ja teostada. Ja nüüd jõutigi äratundmisele, et aeg on sellisel kujul kõrvale astuda. Ja see on aus.
NO99 ei kõnetanud ainult Eestit ja Eesti publikut, vaid oli oma loominguga väga edukas ka rahvusvaheliselt. Nende aastate jooksul oli perioode, kus NO-teatril oli keeruline Eestis mänguaegu leida, sest üks rahvusvaheline festival ajas teist taga. Rahvusvahelist tunnustust, seal hulgas Euroopa teatri auhinna, sai NO oma loomingu eest palju ja Eesti teater kui selline positiivset tähelepanu.
NO99 kõnetas ja kohati ka ärritas Eesti ühiskonda, sest suudeti olla päevakajalised ja kohati nii tõetruud, et ka need, kes NO99 etendustel ei käinud, ometi teadsid seda teatrit või pigem ühiskondlikku nähtust. Aastaid tagasi tekkis tõsimeeli olukord, kus terve hulk poliitikas ja ühiskonnaelus pädevaid inimesi kahtlustasid NO-teatrit tõsiselt kavas luua uus erakond Ühtne Eesti. Piir tegelikkuse ja loomingu vahel oli hägustatud.
Mul on hea meel, et mul õnnestus 14 aastat tagasi aidata kaasa Eestis uue teatrinähtuse NO99 tekkele. See teater, need inimesed aitasid hoida ühiskondlikku nägemist klaarina ja teha loomingut, mida hinnatakse kõrgelt ka mujal maailmas.
Selleks korraks on siis kõik. Nüüd jääb loota, et Eesti teatrisse tekib ikka ja jälle uut ja põnevat ning Ojasoo, Semper ja teised NO-teatri inimesed leiavad uusi ideid ja tegutsemisjõudu mõnes teistsuguses koosluses. Andekaid inimesi pole kunagi liiga palju.
Leidsin peatselt kaduva NO99 kodulehelt nende endi enda kohta kirjutatud mõttekäigu: "Vääramatusse kadumisse on kätketud teatri, selle loomu poolest kaduva ja ajaliku kunstvormi, olemus. Teatrit ei säilita, ei aseta ettevaatlikult niiskuskindlale muuseumiriiulile. Teater on risk. Teatris NO99 tehakse iga lavastust tundega, et see on viimane. Sellesse kollektiivsesse keskendumisse on kätketud näitlejate ja lavastajate, kunstnike ja tehnikute viimase lahingu energia ja ilu."
