Nüüd on see muutumas, sest pärast Hispaania keskvalitsuse vägivaldset sekkumist võib eeldada, et iseseisvust toetavate inimeste arv kasvab Kataloonias oluliselt ja seega on tulevik Madriidi jaoks veelgi keerulisem.

Kataloonia iseseisvusmeelsed on iseseisvumisprotsessi ajanud aastaid. Madriidiga on üritatud ka läbi rääkida, kuid Hispaania keskvalitsuse vastus on olnud väga jäik. Ehk et iseseisvumine pole võimalik ja seda saaks teostada vaid siis, kui referendum viidaks läbi kogu Hispaanias ja see annaks Kataloonia iseseisvumist toetava tulemuse. Mingit muud varianti ei võimalda Hispaania põhiseadus, rõhutavad Madriidi poliitikud. Seega on tegemist tupikusse jõudnud protsessiga, kus iseseisvuslased on astunud järgmise sammu ja viinud läbi referendumi, et selle eeldatavalt positiivse tulemusega edaspidi survet avaldada ja de facto püüda olukorda muuta.

Hispaania keskvalitsuse hirmu Kataloonia protsesside ees kirjeldab ka tõsiasi, et siiani pole Hispaania tunnustanud isegi Kosovo iseseisvust, kartes, et seda võib ka Kataloonia puhul eeskujuks sättida. Ometi pole Serbia ja Kosovo ning Hispaania ja Kataloonia olukorrad sugugi võrreldavad.

Ebaseaduslikuks kuulutatud referendumit otsustasid Hispaania võimud takistada jõuga. See on paraku signaal sellest, et mingit kokkulepet või sisulist lahendust pingetele ei otsita, vaid valitud on jõu kasutamise ja mahasurumise tee. See on muidugi ohtlik tee, sest pärast eilset on iseseisvuslaste poolel kindlasti oluliselt rohkem inimesi, kui oli enne referendumi jõuga takistamist ning Kataloonia kohalik politsei ja päästeamet olid avalikult keskvalitsuse politseijõudude vastu ja kohalike inimeste poolel. See võib aga kujuneda edaspidi ohtlikuks vastasseisuks.

Igatahes on Madriidi olukord muutumas kiiresti veelgi keerulisemaks, arvestades avaliku arvamuse trendi Kataloonias, iseseisvuslaste edasisi referendumi tulemustele toetuvaid samme, aga ka laiemat avalikku arvamust Euroopas, mis vägivalla kasutamise suhtes on teadagi väga tundlik.

Eeldaksin Eestilt ELi eesistujariigina selget seisukohta eilse politseivägivalla osas Kataloonias. Tegelikult oleksin eeldanud seda juba eile. Aga nii peaminister kui välisminister vaikivad. Milleks Eestile üldse ELi eesistujaroll, kui nii olulises asjas üritame seisukohti vältida? ELi eesistuja positsiooniga kaasneb au kõrval ka vastutus.