Urmas Paet Foto: Ilmar Saabas

Äärmusorganisatsiooni ISISi julmuste ja rahvusvaheliselt järjest laieneva haarde ning mõju eest on juba mõnda aega hoiatatud, kuid paraku pole sellesse seni piisava resoluutsusega suhtutud. Ei ISISi allasurumiseks Iraagis ja Süürias kui ISISi rahvusvahelise võrgustiku purustamiseks või vähemalt tõsiseks häirimiseks.

Pariisi rünnakute järel on taas lahvatanud ka segadus, kus nii põgenikeprobleem kui äärmuslaste terrorism liiga sageli ühte patta pannakse, kuhu nad tegelikult ei kuulu.

Juba mõnda aega on paljudest ELi riikidest suundunud inimesed ISISi ridadesse võitlema. Praeguseks võib neid olla mitukümmend tuhat. Paljud neist jäävad ellu ja tulevad oma ELi koduriiki tagasi uute oskuste, sidemete ja äärmusliku ideoloogiaga. Need inimesed on suurim oht ELi sisejulgeolekule.

Ometi pole valdavalt siiani selge, mis nende inimestega pihta hakata, paljudes ELi riikides pole isegi seadusesätteid, mis sellise tegevuse kriminaliseeriks. Lisaks on keeruline tõendusmaterjali kogumine, mistõttu pole nende inimeste liikumist Lähis-Itta ja Euroopasse tagasi peaaegu üldse takistatud. Aga nende inimeste seas tiksuvad uute terrorirünnakute ootused.

Loodetavasti sunnib Pariisi tragöödia kogu sellesse teemasse oluliselt tõsisemalt suhtuma, seadusi muutma ning ISISi ridades võidelnud inimesi ka vastutusele võtma. Ei pea ootama, kuni and Euroopas kuriteo sooritavad-

Teine diskussioon, mis ees ootab, on tasakaalupunkti asukoht julgeolekuasutuste infokogumise ja isikuvabaduste vahel. Terrorismi on võimalik ennetada vaid siis, kui on infot ning infoga suudetakse ka midagi peale hakata. Ulatuslik info kogumine julgeolekuasutuste poolt ahendab aga inimeste vabaduseruumi, mis on teadagi eurooplastele väga oluline. Seega on lähiajal ees uue tasakaalupunkti leidmine, kui paljust on inimesed julgeoleku nimel valmis loobuma.

Piiride küsimus. Prantsusmaa esimene reaktsioon Pariisi rünnakute järel oli taastada piirikontroll Prantsusmaa ja teiste Schengeni riikide vahel. Ärevus ja hirm võivadki isikute vabale liikumisele Euroopas ehk Schengeni süsteemile saatuslikuks saada. Samas ei vähendaks Schengeni ala sisepiiridel kontrolli taastamine oluliselt terrorirünnakute riski. Peamiselt seetõttu, et suurem osa potentsiaalsetest ISISi terroristidest on eelpool toodud põhjustel ELis olemas ja nad on ELi riikide kodanikud.

Samuti, kui meenutada varasemaid terrorirünnakuid, siis New Yorgi kaksiktornide ründamist piirikontroll ära ei hoidnud, Suurbritannia ei kuulu Schengenisse, ometi on seal läbi viidud traagilisi terrorirünnakuid. Ka neil päevil on Suurbritannia häiretaset tõstnud, olgugi, et tal on oma piirikontroll ja Schengenisse ei kuulu.

Piirikontrolli taastamine Schengeni riikide vahel võib küll vastata esmasele emotsionaalsele nõudlusele, kuid julgeoleku suurendamise tõttu erilist lisaväärtust ei anna. Seda muidugi eeldusel, et ELi liikmesriigid vahetavad senisest veelgi enam julgeolekualast informatsiooni.

Küll aga nõrgestaks Schengeni kaotamine ja tundidepikkuste piirijärjekordade taastumine ELi kui tervikut ning see oleks juba ISISile ja ta sõpradele meelepärane tegu.

Mis puudutab ELi välispiiri, siis alati saab paremini. Kuid tavapärasel ELi välispiiri kontrollil pole siiski ka praegu suurt viga. Tõsiasi on see, et ühegi piirivalvelaeva kapten ei lase Vahemerel sadadel inimestel lihtsalt uppuda. Seega on probleemi olemus siiski põgenike liikumises ja mitte piirikontrollis kui sellises.

Põgeniketeemal tuleb aga ELil tunnistada viimastest aastatest mitut tegematajätmist, millest üks olulisim on see, et Kreekas ja Itaalias pole põgenike vastuvõtukeskused adekvaatselt varustatud ja mehitatud. See on ka põhjustanud viimaste kuude põgenike masendava rändamise mööda Euroopat. Vastuvõtukeskuste adekvaatsele tasemele viimine ELi teiste riikide abiga peab sellise olukorra kordumise tulevikus välistama.

Kõik põgenikud peavad saama vastuvõtukeskustes registreeritud, nende taust selgeks tehtud ning need, kel pole põhjust asüüli saada, tuleb kodumaale tagasi toimetada.

Kreekal ega ühelgi teisel ELi liikmesriigil pole adekvaatselt varustatud vastuvõtukeskuste puhul mingit õigustust lasta korralikult registreerimata ja välja selgitamata taustaga inimesed oma riigist välja lihtsalt Saksa või Rootsi suunas uitama. See on väga oluline komponent korra taastamisel ning Schengeni sisepiiridel ajutise piirikontrolli lõpetamiseks.

Teine oluline märksõna on Türgi. Riik, kus on kolm korda rohkem Süüria põgenikke, kui ELis kokku. Türgil tuleb aidata luua põgenikele tingimused, et poleks põhjendatud nende iga hinna eest edasiliikumine Euoopasse kehvade olude tõttu.

Samas peab üheselt selgeks saama, et sõjapõgenikud pole terroristid. Suur osa Süüria sõjapõgenikke pageb sellesama ISISi eest, kes Pariisi õudused oma Euroopa käsilaste abil korraldas. Muidugi ei saa lõpuni välistada, et sadade tuhandete põgenike sekka sätib end ka mõni kurjade kavatsustega tegelane, kuid see ei ole terroristide põhikanal. Pealegi, pole ISISil mingit erilist Euroopa suunalist kanalit vaja luuagi, sest liigagi paljud ISISi meelsed tegelased on juba Euroopas olemas.

Nii sõjapõgenikega, kui ISISi vastase võitlusega peavad tulemuste saavutamiseks senisest palju rohkem tegelema laiema Lähis-Ida riigid ise. Ainult lääneriikide ja Venemaa tegevusega ISISit ei võida.

Seega on lõpuks vaja Lähis-Ida riikide tõsist panust Iraagis ja Süürias ning ka väga laia rahvusvahelist kokkulepet, mis üritaks praeguseks juba peaaegu üleilmset ISISi võrgustikku välja juurida. Olgu see Aafrikas, Aasias või Ameerikas, Euroopast rääkimata. Ehk kõikjal, kust ISIS oma ridadesse võitlejaid värbab ning seejärel ka nendesse piirkondadesse uute kogemuste ja sidemetega potentsiaalsed terroristid tagasi saadab.

Rahvusvahelist terrorivõrgustikku ISIS on võimalik kärpida vaid väga süsteemse tegeliku vastutegevusega nii Süürias ja Iraagis kui kogu maailmas kus on ISISi toetusvõrgustik.

Inimesed Euroopas on mures ja närvis iseenda ja oma lähedaste turvalisuse pärast. See õõnestab ka Euroopa valitsuste ja poliitilise süsteemi legitiimsust. ISIS on saanud liiga kaua paisuda, kuid see ei saa nii jätkuda. Ka Euroopal on võimalik teha senisest palju rohkem, sealhulgas iseennast esmaste emotsioonide ja esmapilgul lihtsate lahendustega kahjustamata. Ilma ühtse ja tugeva Euroopata on kõigil Euroopa riikidel praegust Euroopa naabruse turbulentsi veelgi keerukam läbida. Ja alustada tuleb Euroopal iseenda viimaste aastate vigadest õppimisest ja tegemata jätmiste tegemisest.