Ja kui seda teha, siis saab päris kiiresti selgeks, et erinevused suhtumises julgeolekuvaldkonna olulisusesse ning ka suundumustesse on suuremate erakondade vahel selgelt olemas. Ja lisaks on vahed ka tunnetuses. Praegusel ajal pole kuigi keeruline ühelgi erakonnal kinnitada, et kaitsekuludesse peab minema vähemalt 2% SKPst ja võimalusel ka rohkem. Samas ei olnud sellel selgel positsioonil veel mõni aeg tagasi näiteks sotsiaaldemokraadid.

Mitmed Keskerakonna juhtivtegelased ja sealsed poliitikakujundajad on isegi viimase aasta jooksul väljendanud kummalisi seisukohti nii Venemaa tegevuse osas Ukrainas kui ka USA ja teiste liitlasriikide sõjaväelaste viibimise osas Eestis. Need on aga praegusel ajal põhimõttelise tähtsusega otsused ja valikud. Eesti julgeoleku oluline tagatis on NATO liikmelisus ning sellest tulenevalt on elementaarne, et liitlased asuvad ka Eesti territooriumil nii heidutuse kui praktilise kaitsefunktsiooni täitmiseks. Selge näide on siin Ämari õhuturbebaasina, aga ka teiste NATO riikide muud üksused ja nendega koos Eestis läbiviidavad õppused.

USA või teiste NATO riikide sõjaväelaste Eestis viibimise naeruvääristamine ei kõla kuidagi kokku Eesti julgeoleku kindlustamise põhielementidega ega arusaamaga, et Eesti ei tohi meie geopoliitilist asendit arvestades enam kunagi üksi jääda.

Samuti on erinevate erakondade julgeolekupoliitiliste väärtushinnangute lakmuspaber suhtumine Venemaa sissetungi Ukrainasse. See tähendab väga selget Krimmi annekteerimise ning Euroopa riikide piiride jõuga muutmise hukkamõistu ning ka nõudmist, et Venemaa tõmbaks oma sõjaväelased ja varustuse välja Ida-Ukrainast, sest see on ainus viis lõpetada sõda ja inimeste hukkumine ning kannatused.

Paraku nii mõnigi Keskerakonna juhtivpoliitik on nende seisukohtade väljendamisel olnud ebalev või püüdnud selgetest hoiakutest kõrvale hiilida.

Samas on suhtumine Venemaa agressiooni põhimõttelise tähtsuse ja tähendusega ka Eesti ning kogu Euroopa julgeoleku seisukohalt. Ei tohi jätta mingitki ebalust ega Venemaa agressiooni õigustamise varjugi, sest selline suhtumine avaks kogu Euroopas uue ajastu, mida ükski tervemõistuslik ei soovi. Ei ole kuidagi Eesti huvides, et piiride ümberjoonistamine võiks toimuda sõjalist jõudu kasutades või et ka 21. sajandil oleks kohta mõjusfääride poliitikal ning riikide sundimisel ühte või teise mõjusfääri. Seega on ka Eesti edasiste julgeolekupoliitiliste valikute lähtekoht selge hukkamõist toimuvale rahvusvahelise õiguse rikkumisele ja jõu kasutamisele Venemaa poolt tema välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Need olid mõned põhimõttelised näited, millest lähtudes ei ole võimalik kuidagi öelda, et suuremate erakondade arusaamad julgeolekupoliitikast ja -valikutest on ühesugused. Mulle väga meeldiks, kui see nii oleks. Et vähemalt kõige põhilisemas valitseks Eesti erakondade vahel selge ühtne arusaam ja üksmeel. Kahjuks see nii aga veel ei ole. Selleks on viimastest kuudest liiga palju näiteid, millest mõningaid eelpool kirjeldasin ning arusaamad tänasest julgeolekukeskkonnast peegelduvad ka tulevikku.