Mariupol Foto: Urmas Paet
Juba mõnikümmend kilomeetrit enne uue eraldusjooneni jõudmist algavad maanteel Ukraina armee kontrollpostid ning teedel liiguvad armeemasinad. Tavapärane maaharimine ja põllumajandustegevus lakkab mõned kilomeetrid enne Mariupolit, kus maa on sõjahirmus sööti jäätud.

Peamiselt venelaste, aga ka kreeka kogukonnaga asustatud Mariupol on kastaniõites ning esmapilgul käib linnas tavapärane toimetamine. Ometi on midagi katki. See selgus täpsemalt kohalike elanike ja linnajuhtidega rääkides. Umbes aasta tagasi oli oluline tööstus- ja sadamalinn mõne nädala ka nn separatistide kontrolli all. Neid aegu ei meenuta keegi lahke sõnaga. Nn separatistide edasiliikumist ja uut pealetungi ei soovita. Seda kardetakse.

Mariupoli elanike suurim trauma senisest sõjast tekkis aga selle aasta 24. jaanuari hommikul pisut enne kella poolt kümmet. Oli talvine laupäevahommik. Inimesed olid turgudel ja kauplustes, esimesed vanemad lastega väljas mängimas. Ja siis kõigile täiesti ootamatult tabas Mariupoli ühte tavalist elurajooni 40 sekundi jooksul raketirahe. Hiljem loeti kokku 120 raketti, mis tapsid üle 30 
inimese ning vigastasid 120, kellest osad siiani haiglas oma elu pärast võitlevad.


Siiani ei mõisteta, miks tapeti tavalisi linlasi. Raketid tulid idast ehk nn separatistide kontrolli all olevalt alalt. Sellele osundavad siiani üheksakorruseliste paneelmajade idakülgedel laiutavad mürsuaugud. Rääkisin selle piirkonna kohalike elanikega juhtunust. Inimesed on ikka veel šokis, osundavad paikadele kioski ees, riiete kuivatamispuu kõrval, lihtsalt kõnniteel, kus keegi nende naabritest ses arutus kuriteos hukkus. Eakas naine vereloigus turu sissepääsu kõrval kapsas võrgus. Need on inimeste mälupildid. Mind veetakse vaatama tavalise paneelmaja kaheksandal korrusel olevat korterit, mis sai otsetabamuse. Sealne pere võib tähistada 24. jaanuaril oma uut sünnipäeva. Rakett tabas korterit hetkel, kui pere kolm last olid toas, mis jääb maja teisele küljele ning isa oli korraks välja läinud. Nad kõik jäid ellu, kuid korterit pole siiani suudetud taastada. Esikujäänustes olid veel isegi mürsutükid.

Sama maja hoovis täpselt laste mänguväljaku keskel laiutab mälestus sinna kukkunud raketist. Õnneks polnud sel hetkel seal ühtki last. Tegemist näib olevat sõjakuriteoga ja see tuleb viia rahvusvahelisse kohtusse. Mariupoli inimesed tahavad rahu. Nad ei taha DNRi või LNRi nagu nn separatistide organisatsioone kutsutakse. Linn loodab hävitatud eluasemed taastada, kuid raha napib. Kui ka Eesti oma humanitaarabivahenditega õla alla paneks ja aitaks Mariupoli inimestel kodusid taastada, siis seda abi ei unustataks.

Mürsuaukudega lastelaager

Mariupolist vaid mõni kilomeeter idapoole väga kaunis kohas mere ääres on Širokino asula. Enne aastataguste õuduste algust oli see koht, kuhu järjest ehitati uusi kodusid, seal tegutses mitu lastelaagrit. See paik on looduslikult lihtsalt väga ilus. Nüüd on Širokino poolitatud rindejoonega. Ühel pool Ukraina armeeüksused, teisel Vene väed ja nn separatistid. Vahel paarsada meetrit eikellegimaad.

See vaatepilt oli kurb ja masendav. Ukraina sõjaväelased võtsid mind auto peale ja viisid nii lähedale eraldusjoonele kui sai. Seal olid puruks pommitatud lastelaagrid, hoovides segipaisatud õuemänguasjad, murtud puud ja ehitiste tükid. Lastelaagrihoones, kus Ukraina sõjaväelased varjavad end snaipritule eest ja jälgivad vaenlase tegevust, on mürsukildudest täkitud seintel ribad laste joonistustest. Kohalik Ukraina väeülem, kes veel aasta tagasi oli olnud Kiievis edukas finantsjuht, rääkis, et vaherahu rikub vaenlane iga päev, tulistades ukrainlaste positsioonide pihta, neil ei lubata aga vastutuld avada. Vaid pool tundi enne meie saabumist oli viimane tulistamine. Sain selga laigulise vatijope, et mitte olla liiga silmatorkav paarsada meetrit eemal olevatele varitsejatele.

Širokino mereäärsetest majadest on iga kolmas tabamuse saanud, ülejäänud majad tühjad, peenardel õitsevad iirised. Ühe hüljatud väga korraliku maja varjualuse alla oli pargitud soomusmasin, mille kõrval hüljatud lapsejalgratas. Kunagisest kaunist rannakülast on saanud väga kurb paik.

Taas Mariupolist läbi sõites torkavad silma suured plakatid - "Võit 70". Nii tähistatakse ja mälestatakse Mariupolis teise maailmasõja lõppu. Samas mõjuvad need plakatid praeguses olukorras kuidagi eriti groteskselt.

Siis sõit Mariupolist Volnovahasse. Linnakesse, mis on poolel teel Mariupolist Donetskisse. Ka selle kõrvalt jookseb rindejoon. Tee ääres on näha, kuidas ehitatakse uut kaitseliini ja kaitserajatisi, kaevatakse kaevikuid, osa põlde on mineeritud. Kaitseliini on ehitamas inimesed kõigist Ukraina regioonidest. Valmistutakse Vene vägede uueks pealetungiks.
Volnovaha kontrollpunkt on taas traagiline paik, kus mõni kuu tagasi sai raketitabamuse peatunud reisibuss. Seda kurba paika tähistab lillevanikuga rist.

Volnovaha inimesed on Eestile väga tänulikud, sest meie Ukraina kultuurikeskus ja Pagulasabi on sinna toimetanud hulga humanitaarabi. Kohalike inimeste sõnul on tänu Eestile paljudel üldse midagi selga panna, sest viimaste kuude lahingutes on paljud kaotanud kogu oma vara. Nad ei jõua ära imestada, kuidas nii väike riik nagu Eesti suudab nii palju aidata.

Volnovaha abikeskuse seinal on Eesti lipp ja tänuplakat Eesti inimestele abi eest. Aga abi vajab see piirkond veel. Käisin kohalikus haiglas, mille varustus ja olmetingimused pärinevad eelmise sajandi keskpaigast. See on haigla, kuhu tuuakse lahingutegevuses vigastatuid ja tavapäraseid haigeid. Arstide arv on kiiresti kahanenud, sest paljud on lahkunud. Kogu viga saanud patsientidehulgaga tegeleb vaid kaks kirurgi umbes 170 eurose kuupalgaga.

Ida-Ukraina on väga kurb koht. Keegi ei tea, mida toob homne. Keegi ei tea, kas taevast hakkab taas rakette langema või puhkeb lahingutegevus uue hooga.

Me saame Ukrainat aidata

Enne Ida-Ukrainasse minekut kohtusin Kiievis peaminister Jatsenjukiga. Ukrainal on väga raske. Sõjaolukord, mis neelab nii elusid kui tohutult raha. Riik on pankroti äärel ha vajaks ca 25 miljardit dollarit abi. Grivna kurss on kõvasti kukkunud. Inimeste kommunaalkulud on kordades kasvanud. Korruptsioonivastane võitlus ei ole kerge ülesanne. Suurem erastamisprotsess üritatakse lahti lükata, kuid võimalikud investorid on ärahirmutatud ja ettevaatlikud.

Ukrainat saab ja tuleb aidata. Eesti ja Euroopa Liit saavad anda täpse suunitlusega humanitaarabi. Praegu on Ukrainas sees 1,2 miljonit põgenikku ning mõistlik on neid maksimaalselt abistada nende kodumaal, mitte oodata põgenike liikumist riigist välja.

Euroopa Liit saaks kiirendatud korras anda Ukrainale viisavabaduse. See oleks lisaks praktilisele väärtusele praegusel keerulisel ajal ka oluline emotsionaalne tugi. Moldova sai aasta tagasi ELilt viisavabaduse ja see toimib hästi. Lisaks on 75 000 Transdnistria elanikku otsustanud lõpuks võtta Moldova kodakondsuse. Seega on ELi viisavabadusel ka laiem poliitiline mõju.

Ukraina peab saama selge ELi perspektiivi. See tähendab, et kriteeriumitele vastates võiks Ukraina aastate pärast ka ELi uksele koputada. Selles pole midagi uut, sest EL on ise varasemalt otsustanud, et kõigil Euroopa riikidel peab olema see võimalus.

Ja muidugi vajab Ukraina rahalist abi ja investeeringuid. Kui ELil ja rahvusvahelisel kogukonnal oleks piisavalt tahet, siis on see võimalik. Summad oleksid suurusjärgu väiksemad kui Kreeka pakettides.

Venemaa saab sõja lõpetada

Ja lõpetuseks Venemaa. Venemaa mängib suurt mängu, et saada Ukraina tagasi oma mõjusfääri ja Ukraina eeskujul ka teised endised Nõukogude vabariigid, kel pole veel olnud õnne NATOsse ja Euroopa Liitu jõuda. Selles suures mängus ei pea Venemaa miskiks neid tohutuid inimkannatusi, mis Ida-Ukraina elanikele 21. sajandi Euroopas osaks on saanud.

ELi riigijuhid hakkavad juunis taas arutama, kas pikendada Venemaa suhtes sanktsioone. Tegelikult pole siin ju palju arutada. Sanktsioonid kehtestati kindlatel põhjustel ja need põhjused on kõik alles. Seega kui tahta mingitki usaldusväärsust säilitada, siis sanktsioone ei saa ega tohi leevendada enne, kui Mariupoli inimesed ei pea enam uut raketirünnakut kartma, Širokino lastelaagri seintel olevaid laste joonistusi kodust, merest ja päikesest ei taba enam mürsukillud ning Ukrainal võimaldatakse taas kogu oma territooriumi kontrollida ning anda inimestele tagasi nende rahu ja elu.