Välisminister Urmas Reinsalu Foto: Madis Veltman

Hinnates kõiki presidendi argumente ning tema poolt viidatud reformi vastuolulisust põhiseadusega (paragrahvid 10, 12, 14, 28, 31 ja 32), olen jõudnud järeldusele, et presidendi viidatud paragrahvidele rajanev õiguslik mõttekäik pensionireformi vastustamisel ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Presidendil on õigus põhiseaduse alusel kasutada edasilükkavat vetot ja vormiliselt on see otsus kooskõlas põhiseadusega. Sisult ei lange selle otsuse argumentide alusel tehtud resolutiivne järeldus kokku aga põhiseadusega ega ole seetõttu minu hinnangul oma olemuselt põhiseaduspärane.

Samas ei ole võimalik vaidlustada põhiseaduslikkuse järelvalve kohtumenetluse korras presidendi sellist tüüpi otsuseid ning seetõttu on see otsus oma õigusmõjult maksev. Minu meelest on presidendi otsuse sisu vastuolus põhiseaduse preambulis toodud olulise printsiibiga, mille järgi on Eesti riik üles ehitatud vabadusele ning vastuolus põhiseaduse paragrahvidega 10, 14, 32 ja 41.

Presidendi kogu sisuline mõttekäik väljendub suures plaanis järgnevates maksiimides: eluaegse pensionilepingu ülesütlemine rikub kindlustusfirmade ettevõtlusvabadust. Teiseks, inimesi koheldakse ebavõrdselt, kuna mitteühinenud ei saa sotsiaalmaksu raha kätte. Ning kolmandaks, põhiseaduse ja sotsiaalmaksu reguleeriva seadusega on vastuolus olukord, et inimesed kulutavad kogutud oma omandit millelegi muule, kui pensionile.

Sisulist kriitikat ei kannata presidendi ükski argument. Esiteks, inimeste õigus omandile on vähemasti sama püha kui ettevõtlusvabadus, ja seadusandja kohus ongi erinevaid põhiõigusi kaaluda, seadus on loonud ka stabilisaatori kindlustusettevõtetele. Samuti omandiõigust ettevõtjaile seadus ju ohtu ei aseta. Teiseks, ebavõrdselt kohtleb tänane süsteem vägagi suuri gruppe. Aga tänased pensionärid? Aga need, kel polnudki sambaga ühinemise õigust? Mitteühinenute riiklik pension esimeses sambas on suurem ja see ongi võrdsustav asjaolu.

Vale on väita, et ühe rühma suurem vabadus tuleb teise rühma arvelt. Ning kolmas väide on mulle sügavalt arusaamatu, lõppude lõpuks kasutavad ju kõik inimesed oma vara, olgu jooksev pension või palk, oma äranägemise järgi. See ongi sügavalt poliitiline ja maailmavaateline valik. Eesti põhiseadus ei ole mitte inimeste vabaduse ahistajate poolel, vaid kaitseb sõnaselgelt vabadust.

Praegu vabastab raha kasutusotstarbe teise sambaga liitunute puhul sisuliselt vaid üks asjaolu: surm! Pärijatel on õigus teha selle rahaga, mida tahavad. Raha saab vabaks pärast surma! Sellise olukorra kaitsmisest pole kuidagi kantud meie põhiseadus. Esiteks, põhiseaduse paragrahv 10 rõhutab selgelt, et lisavabadused ja õigused on olemas lisaks põhiseaduses sätestatule ja neid saab juurde luua. Teiseks, paragrahv 11 nõuab, et kõik õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

Vaadates kehvasid tootlusi ja alternatiivseid võimalusi inimestel oma raha kasutada, ei ole kuidagi võimalik sisulist pensionifondide nuumamise õigustamist põhjendada vajalikkusega. Eesti rahvas ei loonud seda riiki pensionifondide jaoks! Põhiseaduse paragrahv 14 osutab selgelt, et vabaduste kaitsmine on kõigi võimuharude ülesanne. Põhiseaduse paragrahv 32 sätestab omandi puutumatuse. Just seda olemasolevad normid selgelt rikuvad: meie maksuraha eest kogutakse raha, mille üle oleme vabad otsustama pärast surma ning peame oma vara eest maksma obrokit, et fondidel oleks õigus seda kasutada.

Lisaks veel rahvusvahelist pensionifondide tootlust silmas pidades on tegemist üliintensiivse omandiõiguse piiranguga, mille kaitsmine ei ole meie vabadusele üles ehitatud põhiseaduse põhiõiguste kaitseala silmas pidades põhjendatud. President viitab, et kuna neid inimesi on nii palju, 740 000 tükki, siis see on lisaargument, et nad saavad täieliku kontrolli oma raha üle alles pärast surma. Mina arvan nende inimeste hulka silmas pidades täpselt vastupidi: kuna neid on nii palju, on selline intensiivne omandiõiguse piirang tuhandekordselt põhiseadusevastane!