Täna pressikonverentsil kõnelete te küllap sellest, et ühiskonnas on valuline probleem, mis kõnetab paljusid inimesi ning Eesti200 asub seda küsimust omal viisil lahendama. Kuid küsimus pole sugugi haridusintegratsioonis. Küsimus on Teie sügavas arusaamas, et eesti rahvusriik sel moel, nagu see on määratletud põhiseaduses on anakronism ja tuleb visata prügikasti. Eilne kampaaniaaktsioon pidi juhtima tähelepanu Teie tegelikule uskumusele, et Eestis tehakse venelastele juba pikka aega ülekohut ja selle kõrvaldamiseks tuleb asuda ühiskonda puhastama etnilisusest. Nagu te ise märgite tabavalt: „Ei saa olla eestlaste Eestit". Muide, aga miks ei saa? Ma olen eestlane oma perega ja siin, minu jalge all on minu Eesti?

Tõrjutud venelased

Ilmestan Teie seisukohti vaid mõningate näidetega Teie ühest intervjuust Sirbis (13.05.2016 Narva kui venekeelne demokraatlik Euroopa), Te nendite seal, et „..Venelased olid tõrjutud ja vaikselt hakkas iga Eesti riigi otsusega, mis nad taas kord ühiskonnast välja arvas, hääbuma ka venelaste usaldus Eesti riigi vastu", ....nüüd ootavad venelased Eesti riigilt vabandust 1990ndate traumade eest." Pronkssõduri teisaldamist mõtestades viskate te samamoodi Eesti riigile vastutuse nagu integratsiooni puudumise eest: „Pronkssõduri kriis ei olnud paratamatu. See oli provotseeritud. Eesti poolt teadmatult ja vist rumalusest, Venemaa poolelt teadlikult". „Venekeelse elanikkonna seisukohast oli see Eesti valitsuse jõudemonstratsioon: venelaste arvamusest käidi sõna otseses mõttes tankiga üle ja näidati veel kord koht ka kätte." Sellist mõtteviisi ilmestades pole üllatav, et te väljendate selles intervjuus omas sallivust Eestis nii Georgi lintide („Georgi lint tähistab minu jaoks praegu venelaste viisi mälestada Teise maailmasõja ohvreid...") kui Vene lipu lehvitamise üle (..."Vene riigilipu lehvitamises ei näe ma midagi halba ega solvavat....").

Probleem teie jaoks on rahvusriik. Nii nenditegi te avameelselt: „Etnilisus tuleks riigi arengudokumentidest välja võtta või siis ümber sõnastada". E t n i l i s u s e v ä l j a v i i m in e (minu sõrendus) poliitilisest ruumist ei tähenda seda, et etnilisus tuleks koju kappi ära peita. Etnilisus tuleks privaatsfääri üle viia ja võimaldada vabalt ka selle esitlemist avalikus ruumis indiviidi tasemel. Kuid riik peaks olema mitte etniline, vaid poliitiline nähtus. Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine".

See ongi teie credo

Seega, eilne aktsioon oli tsiteeritud intervjuu valguses palju arusaadavam: Teie credo on etnilisuse väljaviimine poliitilisest ruumist! Nagu Te eile avameelsest sedastasite: ei saa olla eestlaste Eestit! Eestlane või muust rahvusest inimene saad Sa teie visioonis olla privaatsfääris (midaiganes see tähendab), ei enamat. Ja põhjused sellele visioonile on teil toodud esile mustvalgel: sest Eesti riik on teinud liiga, pole vabandanud, vähe on usaldust. Nii nenditegi oma kuulsas intervjuus, et on üldine vastastikuse usalduse probleem eestlased ei usalda venelasi ja vastupidi, venelased usaldavad vähe Eesti riiki ja eestlased ei usalda Vene riiki.

Uskumatu, et sellise ideoloogiaga taodeldakse avalikku võimu. Mul on Teile vaid üks palve: jätke meid oma eestluse vaenulike teooriatega rahule! Te teate suurepäraselt, et teie pikk plaan tähendab kõigepealt eesti rahvusriigi, seejärel aga eesti rahva kui riigirahva lõppu. See, mis minu jaoks on selle stsenaariumi õudus, on teie jaoks muidugi voorus. Jääb vaid õigus olla eestlane köögis. No tänan, ei!

Sümptomaatilisel moel lisaks eestluse tuleviku mahakriipsutamisele tegelete ka meie mineviku ajalooraamatus küsimärkide alla seadmisega. Tsiteerin Teie Eesti Päevalehe artiklit "Millal ikkagi sündis eesti rahvus?": "Karl Marxist on möödas juba väga kaua aega ja vahepeal on rahvuste teemal arutatud ja kirjutatud palju uut. Kuna ajaloos ei ole olemas absoluutset tõde, vaid eksisteerib tõdede paljus, siis peaks ka ajalooõpetus koolides sellest aspektist lähtuma. Parim viis õpilasele seda aspekti teadvustada on läheneda ajalooõpetusele probleemipõhiselt, tõstatades küsimusi, mitte jutustavas vormis oma tõde kuulutada. Kas eestlased olid Rooma impeeriumi ajastul olemas või mitte, on tänapäeval teadlaste hulgas vaidlusi tekitav teema ja just nii teda tulekski kooliõpikutes esitada."

-----

Kristina Kallase vastus: mida oled sina poliitikuna teinud, et Narvas poleks endiselt täiesti umbkeelseid noori?

Hea Urmas,

Sinu mure eestluse, eesti rahvuse ja eesti keele säilimise eest on siiras ja mõistetav. Ka minu jaoks on see emotsionaalne, isiklik ja seega kõige olulisem teema.

Ma oleks parema meelega lugenud sinu pikast kirjast, mida sina, Urmas, oled 15 aastat poliitikuna töötades teinud selleks, et iseseisvas Eestis üles kasvanud meie Eesti noored Tallinnas, Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel oskaksid eesti keelt. Seda keelt, mida me kõik tahame kallina hoida ja mis keeles me tahame, et kõik Eesti inimesed suudaksid ennast väljendada. Miks pean mina Narva kolledži direktorina ikka veel aastal 2018 vastuvõtukomisjonis kohtuma noortega, kes olles sündinud vabas Eestis ja saanud siin hariduse, ei oska pea sõnagi eesti keelt? On lihtne sõnades Eestit ja eesti keelt kaitsta, kuid palju raskem on probleemiga tegeleda. Miks, hea Urmas, on nii, et sa ei saa täna kõikide Eesti inimeste ees seistes öelda seda, et me oleme suutnud kõikidele Eestis sündinud noortele eesti keele selgeks õpetada 28 aasta jooksul?

Urmas, sina kui endine kaitseminister tead väga hästi, et Eesti ühiskonna lõhestatus, paralleelsetes inforuumides elamine on Eesti üks suuremaid julgeolekuohtusid. Eesti kaitsekulud võivad olla ükskõik kui suured, aga kui me ei suuda oma noortele selgeks õpetada eesti keelt, me ei suuda neid üles kasvatada ühises keele- ja kultuuriruumis, siis võib ühel otsustaval hetkel osutuda tulutuks kõik meie pingutused tugeva Eesti ehitamisel.

Eesti 200 on lubanud, et me tuleme lahendama päris Eesti probleeme, neid, mis on aastaid lahendamata. See on Eesti tõsine päris probleem – kuidas me loome ühtse Eesti kõigile, eestikeelse, ühise Eesti kultuuri ja mõtteruumiga. Ühtse Eesti koolisüsteemi loomine on asi, mis tuleb lõpuks ometi ära teha ja enam ei saa poliitikud 4 aasta pärast leida vabandusi sellele, miks jätkuvalt ei oska Eestis hariduse saanud noor Eesti keelt. Ma loodan, et sa tuled kaasa.