Eilne kõrgetasemeline julgeolekunõukogu arutelu oli rahvusvaheliste suhete jaoks ajalooline mitmes mõttes. Esiteks, distantsdiplomaatia pretsedendi mõttes. Me näitasime maailmale, et globaalse ulatusega riikidevahelisi üritusi on nii ulatuslikult võimalik distantsilt edukalt läbi viia ning nii oli eile Tallinn globaalse diplomaatia kese.

Teiseks, maailma rahvaste esindajad viisid läbi julgeolekunõukogu eesistuja ettepanekul kõrge taseme kokkusaamise esimest korda koroonakriisi kestel. Nii mina kui teised ministrid käsitlesid oma kõnedes akuutse probleemina ka koroonakriisi.

Kolmandaks, julgeolekunõukogu ajaloos pole varem julgeolekunõukogu arutelul osalenud nii palju ministreid- üle viiekümne. See andis meie taotlusele eesistujana muuta julgeolekunõukogu töö avatumaks hoopis uue mõõtme.

Ning neljandaks, minu jaoks isiklikult kõige olulisemana, esimest korda julgeolekunõukogu ajaloos, võrdsustades kommunismi ja natsismi kuritegusid, kutsusin üles sarnaselt Nürnbergile läbi viima Euroopas aset leidnud kommunismikuritegude uurimist.

Kõrgetasemeline debatt oma sisult täitis täielikult minu seatud eesmärgi- see oli maailmas kaalukaim Euroopas teise maailmasõja lõpu tähistamise üritus ning samameelsed riigid said selgelt esitada maailmale ajaloolisel tõel rajaneva käsitluse minevikust. Teiseks, jäi kõlama rõhutus, et poolele Euroopale ei tähendanud teise maailmasõja lõpp vabadust. Kolmandaks, et teise maailmasõja vallandas kahe diktaatori mahitatud salalepe. Ning sellest johtuvalt kõige tähtsam, see miks me üldse julgeolekunõukogus oleme: ÜRO peab tõkestama agressioone!

Õppetund inimkonnale minevikust on, et mõjusfääride poliitikaga ei saa muuta riigipiire ega orjastada rahvaid ei täna ega tulevikus. Seetõttu oli eile arutelu, mis vaatles ka tänase Euroopa julgeolekuprobleeme, väga oluline just Gruusiale ja Ukrainale: nii Eesti kui teised samameelsed riigid mõistsid just ajaloolisele kontekstile osundades Venemaa agressiooni nende riikide vastu hukka. Kaitstes teiste rahvaste vabadust ja eitades agressioonipoliitikaid, kaitseme ka oma vabaduse kestmist. Välispoliitikas pole ega saa olema meie jaoks olulisemat teemat kui riikide vabaduse kaitsmine. See on meie saatus. Ja selle teadmisega juhime ka julgeolekunõukogu.