Kõigepealt julgeolek. Võrreldes eelmise valitsusega, uus valitsus hoopistükkis suurendab alates 2018. aastast sõjalise julgeoleku rahastamist läbi kaitseinvesteeringute programmi. Seega kerkivad riigikaitse kulud vähemalt umbes 2,3 protsendile SKP-st. Samuti suurendatakse sisejulgeoleku vallas kiirreageerimisvõime rahastamist.

Teiseks, kolmanda lapse toetus. Uus valitsus suurendab alates 1. juulist kolme- ja enamalapselise pere toetust võrreldes eelmise valitsusega saja euro võrra ehk 300 euroni kuus.

Kolmandaks tööjõumaksude alandamine. Rõivas läks hoogu ja väitis, et uus valitsus suisa tõstvat tööjõumakse. Tegelikkuses, kui võrrelda maksuotsuseid, mida tegi eelmine valitsus ja seadustas uus valitsus, siis langetab uus valitsus nelja aasta perspektiivis tööjõumakse pool protsenti SKP-st ehk üle 100 miljoni euro võrra rohkem kui eelmine valitsus.

Nominaalsummades viiakse järgmise aasta algusest läbi Eesti ajaloo suurim ühekordne tulumaksulangetus. Seda vastustas Reformierakonna nimel Maris Lauri oma blogis naljaka väitega, et inimesed ei suuda oma taskusse jäävat veerandit miljardit eurot arukalt kasutada ja teevad lollusi. (!?) Kes ei usu, lugegu seda hämmastavat teksti.

Kokkuvõtteks, Taavi Rõivas võib olla mureta. Uus valitsus viib Reformierakonna kolme prioriteeti ellu oluliselt mahukamalt, kui seda suutis Reformierakond valitsust juhtides. Miks see paradoksina nõnda on, on omaette analüüsi teema.

Imelikul kombel muutus Reformierakond piduriks isegi oma poliitika elluviimisele. Selle kinnituseks üks naljakas paradoks – opositsiooni jäädes hääletas Reformierakond (välja arvatud üks fraktsiooniliige, kes ei teinud seda muidugi juhuslikult, räägitagu mida tahes) südametäiega hoopis vastu seadusele, mis nende prioriteete suuremas mahus ellu viib.

Selles mõttes ei ole Reformierakonna väljakutse selles, kuidas kiiresti jälle võimule saada. Veidi meenutas sellest retoorikast üle kuhjatud üldkogu hoopis kunagisi Koonderakonna kongresse. Küsimus on Reformierakonna jaoks selles, kuidas ühiskonna, sealhulgas absurdsel moel ka omaenese ideede piduri mõtteviisist vabaneda. Vastasel juhul jäävad kõik uued loosungid tühjadeks. Selleks jõudu kõigile valitud ametimeestele Reformierakonnas.

Muide, väike kelmikas viktoriiniküsimus. Enne eilset võrreldi palju Kristen Michalit ja Hanno Pevkurit ja toodi välja nende erinevusi ja sarnasusi. Tegelikult on neil ka Taavi Rõivasega üks ühine nimetaja: kõik kolm meest on töötanud Edgar Savisaare otseste alluvatena linnaosa vanemate ametis.

See hapnik, mida andis Savisaarele Reformierakond, aidates ta Tallinnas toona koos nimetatud linnaosavanematega võimule, tagas nii Savisaare kui ka Reformi püsimise rooliratta juures terveks aastakümneks. Ja see oli tegelik julgeolekurisk, mida tegi Reformierakond täiesti teadlikult. Ka sellest paradoksist eelistati eile delikaatselt vaikida.