Urmas Reinsalu Foto: Andres Putting

Hädaldamine sisekaitseakadeemia asukoha muutmise ümber muutub juba naeruväärseks ja mõjub paanika õhutamisena. Mul oli veider vaadata televiisorist siseministeeriumi kõrget ametnikku, kes "Aktuaalsele Kaamerale" ütles, et sisekaitseakadeemiat ei saa viia Narva seoses Ukrainas juhtunuga. Olen kategooriliselt nende vastu, kes kolimise vältimiseks asuvad Ida-Virumaad hirmutama Donetski stsenaariumiga.

Kas kõrge ametniku mõte oli, et peaksime arvestama Donetski stsenaariumi toimumisega seepärast, justkui Venemaa võtaks ära Narva koos sinna kolitud kooliga? Ja kui me akadeemiat Narva ei koli, siis jääb vähemalt kool alles? Tundub sellist juttu kuulates, et osa ametnikke on oma mõtetes Ida-Virumaa juba ära andnud.

Kuulge, kui me midagi ei tee seal piirkonnas, ja käed püsti tõstes niimoodi ette arvame, siis Donetski stsenaarium on muidugi võimalik. Just Ida-Virumaa positiivne hõivamine ja tegelik integreerimine on see, mis jutud taolistest stsenaariumitest igaveseks kaotama peab. Hea integratsioonitöö ja riigi kohalolu peaks sellised hirmud igaveseks tõrjuma.

Räägime teistestki müütidest, mis sisekaitseakadeemia kolimisega üles tõusnud.

Kui sisekaitseakadeemia kolitakse Narva, kannatab õppekvaliteet, sest õppejõud jooksevad laiali. Sisekaitseakadeemia õppejõudude tuumiku moodustavad siseturvalisuse eest vastutavate teenistuste ametnikud. Paras aeg rakenduskõrgkoolis õpetamiseks on 5, võib olla ehk 10 aastat. Pärast seda ei ole õpetus reeglina enam praktiline ja ajakohane ning õppejõud on mõtet tagasi tavatööle suunata. Nii et kooli töötajaskond peaks asutuste vahel liikuma ka siis, kui sisekaitseakadeemia Tallinnasse jääks.

Liiati on sisekaitseakadeemiale Ida-Virumaale vajalike ehitiste ettevalmistamiseks kuluv aeg piisavalt pikk, et suunata need õppejõud, kes mingil põhjusel ei saa Ida-Virumaale ümber asuda, tööle muudele sobivatele ametikohtadele meie teistes sisejulgeolekuasutustes. Samuti on see aeg piisav uute, Ida-Virumaale asuda soovivate töötajate värbamiseks ja motiveerimiseks. Lisaks, kui praegu on osakoormusega õppejõutöö olnud Tallinna ametnike enesestmõistetav privileeg, siis tulevikus saaks sel moel innustada inimesi asuma tööle ka Ida prefektuuri. Sisekaitseakadeemia Narvas tugevdaks sealseid kohalikke julgeolekuasutusi.

Jutul, et sisekaitseakadeemia õppehoone Narva ehitamine on kallim kui Tallinna Kase tänavale uue õppehoone rajamine, mida just parasjagu plaanitakse, pole tõepõhja all. Uus õppehoone Narvas ja Tallinnas maksab siiski eeldatavalt ühepalju. Tallinnasse jäämine ja Narva kolmine on loogilise mõistuse kohaselt samas hinnaklassis. Narva praktikabaasi rajamine on aga tõepoolest lisakulu. Narva on küll vaja õppehoonele lisaks ühiselamut, kuid selle saab Kase tänava krundi müügist.

Et Kase tänava õppehoone jaoks saadud ASTRA euroraha Narvas kasutada ei saa, ka selleks pole ühtegi mõistlikku argumenti. Isegi kui raha tuleb ASTRAlt uuesti taotleda, ja see eeldab kindlaid formaalseid samme, on see otsitud argument.

Täna lahkuvad Eesti keelt valdavad haritud noored sõltumata rahvusest Ida-Virumaalt, sest siin ei jagu neile kõrge kvalifikatsiooniga töökohti. Need idaviru noored, kes on õppinud mujal ülikoolis, omavad pärast lõpetamist sellist võrgustikku, et nad saavad tööd mujal.
Sisekaitseakadeemia kasu Narvas on mitmekordne: see tugevdab piirkonda ja teeb lihtsamaks teiste asutuste siia kolimise, elavdab erasektorit, sest lisandub juurde tarbijaid. Tarbijate toomine elavdab erasektorit.

On "tarku", kes on öelnud, et ennekõike peaks riik Ida-Virus majandust elavdama, siis saavad õppejõud peredega alles sinna piirkonda kolida. Esiteks – ühest piirkonnast kujutleda paika, kuhu peredel ei kõlbagi elama asuda, on kindlasti idavirumaalastele solvav ja see ongi nõme arvamus.

Kuid kas riik peaks tõesti erasektorile niisama lihtsalt ülesandeid jagama koos dotatsioonidega? Kui me räägime sisekaitseakadeemia Narva kolimise kallidusest Tallinnasse uue õppehoonega võrreldes, siis Ida-Virumaa erasektorile dotatsioone jagades majandust elavdada on suurusjärgus kallim projekt.