Urmas Reinsalu vastus Jaak Urmetile: rahvustunne teeb meist inimesed, kes on eestlased

Jaak Urmet kirjutas 1. augusti Eesti Päevalehes pika pamfleti, kus heidab eesti rahvale ette liigset rahvustunnet, mis on konstrueeritud must-valgete vastandumistena ning põhineb Eesti okupeerimisest tuleneval pahameelel ning paanikal uue võimaliku okupeerimise ees.

Urmet jõuab järeldusele, et indiviidi vaatekohalt omab esmast kaalu tema enda isiklik elu ning Eesti Vabariigi olemasolu on sekundaarne. Ta nendib: „iseseisva Eesti Vabariigi kadumine ei ole maailma lõpp, katastroofide katastroof.“ Järgmise sammuna teeb ta ka järelduse, et eesti rahva kultuuriline eksistents ei ole samuti asi, mille nimel elu anda: „Kes on surnud, ei räägi enam ühtki keelt“.

Jaak Urmet on minu eakaaslase. Nagu artiklist selgub, olime 1988 aastal Eestimaa Laulul, mis jättis meile mõlemale hinge suure elamuse. Kuid tänast Eesti rahvustunnet tajume me täiesti vastandlikult ja erinevalt. Eesti rahvustunne ei ole mingisugune äärmuslik vihakülvamine, nagu Urmet püüab kõverpeeglist näidata.

Tänapäeva Eesti rahvuslus on võrdlemisi mõõdukas ja positiivne nähtus, mis on alati tunnistanud teiste rahvaste, keelte ja kultuuride olemasolu ning nende mõjusid meie rahvale, keelele ja kultuurile. Ta kavatseb edasi kesta, sealjuures muutudes ja arenedes, sest kultuur lausa peab muutuma ja arenema – tõsi, mõõdukas tempos. Mõõdukas hulk teiste keelte kõnelejaid ja teiste kultuuride esindajad eesti rahva seas mõjub viljastavalt; mõõdutu hulk teisi keeli ja kultuure (nt miljon sisserändajat lühikese aja jooksul) mõjuks hävitavalt.

Minevik ja hoiakud ajaloo suhtes on üks tähtsamaid rahvustunde määratlejaid ning seda iga rahva puhul. Seda eriti väikerahva puhul, kelle eksistents on minevikus palju kordi proovile pandud. Eestlased mäletasid läbi kesk- ja uusaja täiesti ilma Jakobsoni abita, et maa oli kunagi nende oma ja võeti neilt vägivallaga. Läbi sajandite on eestlased mõistnud ka Eestit tervikuna, ühe maana.

On loomulik ja positiivne, et rahvustunde alus on soov rahvana säilida. Eitav hoiak Eesti okupeerimise suhtes on loomulik rahvustunde osa. Omariiklus on ainuke reaalne tagatis eesti rahva püsimiseks, sest Eesti rahvusriik on ainuke riik maailmas, kelle keskne missioon on eesti rahva ja kultuuri säilimine.

Urmet konstrueerib ise eesti rahvustunde polarisatsioone, tehes seda rõhutatult sofistlikult ja nurisedes, et meie rahvustunne on üheplaaniline. Kremli stiilis seob ta eesti rahvustunde jaoks positiivse nähtusena natsistliku ideoloogia, kuna „Saksa okupatsioon seisis vastu Nõukogude okupatsioonile.“ Ning teeb järelduse et Eesti on kindlasti üks Euroopa Liidu Hitleri-sõbralikumaid riike. Niisugune äärmusideoloogiline sildistamine on eesti rahvusluse jaoks olemuslikult täiesti võõras. Okupant jääb okupandiks. Eesti rahvas oleks teatud aja järel rahvusena hävinud nii ühe kui teise äärmusideoloogia piisavalt pika okupatsiooni ajal.

Urmeti mõttekäik ütleb, et inimindiviidi elu on püha. See väide on enesestmõistetav. Kuid sellest järeldab ta, et ükski võim (ehk siis Eesti rahvusriik) ei ole väärt seda, et ilma jääda oma elust. Siin teeb ta põhimõttelise vea. Kui Vabadussõda poleks olnud, siis võib kindel olla, et Nõukogude Venemaa osana oleks eesti rahvale saanud osaks genotsiid veel ühe inimpõlve jooksul. Need inimesed, kes sõjas olid valmis ja andsid oma elu, läksid Urmeti kontseptsiooniga enda elu kaotamise koha pealt vastuollu, kuid kindlustasid elu ja vabaduse sadadele tuhandetele kaasaegsetele.

Eesti okupeerimine 1940. aastal ilma sõjata ei hoidnud massilisi ohvreid kuidagi ära. Okupeerimisega inimkaotused läksid meie rahvale maksma üle 200 000 inimese elu. Kui me ei ole valmis seisma oma riigi vabaduse eest, siis riskime sellega, et kaotame nii vabaduse riigirahvana ning kõik indiviidide vabadused, mille teostamist Urmet esmatähtsaks peab. Eesti riigi vabadus, eestluse olemasolu ja eestlaste vabadus on omavahel põhjuslikult seotud, mitte lahutatavad mõisted.

Eesti Vabariigi võimalik kadumine ei ole Urmeti jaoks maailma lõpp. Maailma jaoks pole see lõpp, aga eesti rahva jaoks üpris kindlasti. Just seda on meile õpetanud minevik, millesse klammerdumast autor meid kutsub loobuma.

Kultuuriväli loob rahvuse

Rahvustunne on kogukondlik mõiste. Rahvuse loovad teatud inimhulga vahelised sidemed, suhtlemine, infovahetus, tõekspidamised, ühised põhiteadmised minevikust ja olevikust, samalt aluselt võrsunud väärtushinnangud. Kõik see kokku on kultuuriväli ja nii nagu meie füüsiline keha elab ja tegutseb ruumis, nii elab ja tegutseb meie vaim mingil konkreetsel kultuuriväljal. Ja see väli määrabki ära, mis rahvusest me oleme. Kelle vaim elab ja tegutseb soome kultuuriväljal, muretseb soome muresid ja mõistab soome nalju, see on soomlane. Kelle vaim elab ja tegutseb eesti kultuuriväljal, muretseb eesti muresid, mõistab eesti nalju ja oskab une pealt lõpetada lauset „Kui Arno isaga koolimajja jõudis...“ – see on eestlane.

Piltlikult öeldes: see on see, millest eestlased räägivad ja mõtlevad. See, millest moodustub nende vaimne ja hingeline pagas. Selle pagasi omandab inimene mitte sünniga, vaid suureks kasvades. Kuid ka täiskasvanul on võimalik teist rahvust/kultuurivälja mõistma õppida, sellega liituda, „omaks“ või „liitlaseks“ või „sõbraks“ saada. Rahvuslik kultuuriväli võib ja peabki endaga liitma välismõjusid ja teises kultuuris sündinud inimesi, kuid ta peab selle juures säilitama omaenda järjepidevuse. Kuni kestab eesti kultuuriväli, seni on olemas eesti rahvas. Selle väite tõenduseks mõelgem mõne väljasurnud rahva peale, näiteks muinaspreislaste või Caesari-aegsete gallide peale. Nende geenid kandusid edasi ja on täiesti esindatud ka tänapäeval. Kuid rahvus kui selline on kadunud, sest et kadunud on kultuuriväli.

Ka inimeseks olemist ei oska inimene sünnist saadik. Ta peab selle ära õppima nagu emakeele. Inimeseks ollakse konkreetsete tegude, hoiakute ja käitumisimperatiivide kaudu, mille omandamise võime pärime sündides, kuid mille omandame ikkagi kasvades. See tähendab, et kõik inimesed on inimesed mingi konkreetse kultuuri liikmeks olemise kaudu. Nii nagu ei saa kõnelda mingis abstraktses inimkeeles, kõnelemata konkreetset keelt – eks katsuge – nii ei saa ka olla inimene ilma ühegi kultuuri liikmeks olemata. On küll olemas terve hulk üldinimlikke põhimõtteid ja arusaamu, aga ikka vaid mingi kultuuri poolt ette antud kuues ja vormis. Piltlikult öeldes, lätlane on lätikeelne inimene, venelane on venekeelne inimene ja eestlane on eestikeelne inimene.

Minu arvates on niisugune arusaamine rahvusest väga oluline ja annab meile hea aluse oma rahvusliku poliitika kujundamiseks. Mõistes rahvust kultuuripõhiselt, oleme me ühtaegu rahvuslikud, traditsioonilised, vajalikul määral konservatiivsed, kuid ühtlasi avatud, nagu see 21. sajandile kohane on. Me võime öelda ja lausa peamegi ütlema, et eestlaseks võib saada igaüks. Selleks tuleb vaid üles kasvada eesti kultuuriväljal või omandada selle kasutamise oskus ning harjumus hiljem.

Rahvused on defineeritavad ja mõistetavad kultuuripõhiselt – aga mis siis? Võime öelda, et me oleme inimesed oma rahvuse liikmeks olemise kaudu – aga ikkagi, mis siis? Miks peame väärtustama eesti kultuuri, miks peame seda hoidma ja arendama, miks peame seda armsamaks pidama, kui mõnd teist?

Neid küsimusi esitatakse sageli, kahjuks tihti ka retooriliselt, tahtes mõista anda, et ega ei peagi. Praegusel ajal on moes deklareerida, et kõik kultuurid ja keeled on võrdsed. Seda justnagu ei tohikski koolis pöörata eesti keelele rohkem tähelepanu, kui näiteks hispaania keelele või kõnelda kristlusest pikemalt, kui näiteks hinduismist. Jah, keeled, kultuurid ja religioonid on tõepoolest võrdsed – kuid vaid juhul, kui neid vaadelda n-ö pilvepiirilt.

Õigus olla eestlane

Kuid me ei istu pilvepiiril. Meie siin oleme päris tavalised inimesed ja peame oma elu elama tavaliste inimeste kombel. See tähendab, et igal inimesel on olemas lähedased, keda ta armastab rohkem, kui teisi miljoneid armastusväärseid inimesi. On oma emakeel, mida ta armastab, või vähemalt valdab paremini, kui sadu teisi sama toredaid ja kõlavaid keeli. On oma harjunud kombed ja traditsioonid, milles tuntakse end koduselt ja kindlalt. Ning see ongi tunde küsimus. Eesti kultuuriväli ei ole iseenesest parem ega halvem, kui läti või taani kultuuriväli, aga ta on parem, kodusem, mõistetavam ja omasem meile. Ja me peame julgema seda välja öelda.

Miks me peame teadlikult vaeva nägema, et eesti rahvas säiliks? See tähendab, et säiliks eesti kultuuriväli? Meie kohus on hoolitseda oma kultuuri eest rahvana, nii nagu me inimestena hoolitseme oma vanemate, abikaasade, õdede-vendade ja laste eest.

Rahvustunne on positiivne väärtus, mis teeb meist inimesed, kes on eestlased. Me oleme saanud rahvustunde meile eelnenud põlvedelt, anname selle tunde edasi oma järglastele. Me ei ole vaid täna elavad inimesed oma elu naudingute ja muredega. See teeks meist vaimselt vaeseks ning oleks äärmiselt nukker perspektiiv. Oleme osa eesti rahvast minevikus ja tulevikus. Elame edasi oma lastes pärast seda, kui meid enam ei ole ja neil peab olema õigus olla eestlane. Selle õiguse tagab neile veel sündimata põlvedele just meie tänane rahvustunne.