Praeguses olukorras ühiskond mitte ainult ei oota riigilt Eesti spordisüsteemi pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamist, vaid lausa nõuab seda. Eesti tervishoiu osa ei ole ainult haiglad ja haiged, vaid ka terved, kes võivad haigeks jääda, kui nende eest ei hoolitseta.

Eesti tervishoiu moodustavad ka kõik spordisaalid, jooksurajad, kergliiklusteed ja spaad, mis on samatähtsad või, kasutajate-abivajajate hulka arvestades, veel tähtsamadki kui haiglad. Kui kõik see kogu rahvalt määramata ajaks nagu noaga lõigatult ära võtta, on tulemuseks haigused ja otse öeldes ka surmad.

Ometi on meil juhtunud nii, et spordiklubidelt võeti ära kogu sissetulek, mis on ebaaus, ebavõrdne, ütleme otse – kohutav ja jube. „See on karjuv füüsiline vägivald!“ kui tsiteerida kultusfilmi „Mehed ei nuta!“. Ja kui on vägivald, siis nutavad ka mehed.