Kersti Kaljulaid Foto: Ilmar Saabas

Tahaksin, et kui meie president kõneleb, siis nii, et kui meie maa on hädaohus, läheksin kohe tema kõne järel relv käes meie maad kaitsma.

Mõtlesin, missugused võiksid olla eeskujud. Kas meie president peaks olema kogu rahvuse ema nagu kuninganna Elizabeth I või rahvast lahingusse viiv nagu Jeanne d'Arc või nagu raudne leedi Margaret Thatcher?
Ma loodan, et meie president leiab oma tee, ning mõne aja pärast näeme teda juba jõuliselt esinemas nagu tõeline eesti rahva juht.

Kõnest torkas kohe silma, et tema märksõnaks on saamas komberuum. Aastalõpukõnes ta juba defineeris selle mõiste. Ta ütles toona, et meil on õigus elada oma igapäevast elu nii nagu me elame, käia riides ja süüa nagu tahame ja oleme harjunud ning et „meil on kombeks kõik toimetused siin riigis siiski ära teha eesti keeles ... me ei peaks mujalt tulijatel laskma oma komberuumi, seda, kes me oleme, muuta“.

Estonias peetud kõnes ta täpsustab: „Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi“. Meie komberuumi tunnistamist nõuab ta kõigilt siiatulijailt. Kes võtab omaks meie komberuumi, võib end eestlaseks pidada.

President peab meie komberuumis väga oluliseks eesti keele rolli. Ta rõhutab, et meil on üks riigikeel, kuid „riigikeele kõnelemine kodus ja sõpradega ei ole kohustus“, kuid miski ei „vähendada eesti keele rolli riigikeelena“. Ta tuletab meile kõigile meelde, et „keelekeskkonda kaasamine toimub läbi lasteaia ja eelkooli, läbi loomuliku täiskasvanu ja lapse vahelise suhtluse“.

Kõnes oli veel väga palju olulisi teemasid, kuid keeleteadlasena keskendusin siinses lühikommentaaris just keeleküsimustele. Kõnes oli väga sümpaatne, et ta tänas kõiki meie eelmisi valitsusi „keeruliste valikute õigete lahenduste eest“. Meil on nüüd olemas meie „unistuste Eesti“. Presidendi arvates sellest ei piisa: „nüüd peame looma oma laste ja lastelaste unistuste Eestit“.