Esimene vaatus. Koht: lennujaam. Yana Toom puhkeb eestikeelseid ajalehti lugedes (NB! „Ma loen eestikeelseid ajalehti!“) nutma. Kuidas küll Savisaarel on niigi raske elu ja nüüd teda alandatakse kah veel. Selle nutujutuga annab ta tugeva signaali oma erakonna liikmetele, et ta hoolib. Aga samas annab ta teistele mõista, et ta ei hooli, et ta hoidis nuttes näppe selja taga risti: „Istun seal Savisaare looga ja nutan. Ja siis avastan, et naaber vaatab ja mõtleb, et küll see Toom on sügavalt puudutatud. Aga mul oli tõesti valus. Nohuga, olete ehk kogenud, on väga valus maanduda.“ (Eesti Ekspress, 30. september).

Teine vaatus. Keskerakonna volikogu. Enne volikogu algust püüti siiski kaameratesse naeratada ja mõni tõstis halenaljakalt kaks sõrmegi V-kujuliselt üles. Aga volikogul on sünged, murelikud, äärmiselt mornid, lausa hallid leinameeleolus näod. „Keskerakonda on ju varemgi rünnatud, ja jõuliselt rünnatud.“ Paistab, et valitseb suur mure ja peataolek.

Taavi Aas, uus kangelane?

Ühel fotol eristub kehakeelelt ülejäänud mornist seltskonnast Taavi Aas, kes oli siis veel Tallinna abilinnapea. Ta pole küll veel rõõmus, pigem tülpinud. Kas see on uue kangelase sünd? Kolmas vaatus ongi temast. Ja nagu teatris ikka, kõik ei ole sünge.

Kolmas vaatus. Elul on ka helgem pool. Vaadake Tallinna linnapea värske kohusetäitja Taavi Aasa kehakeelt. Ta ju lausa särab nagu päike, nägu rõõmul ja laia naeru täis. Puuduvad vähimagi mure või kurbuse märgid. Ta ei suuda kuidagi varjata rõõmu, et senine linnapea Savisaar on kohtu poolt ametist kõrvaldatud. Või on rõõm hoopis sellest, et tema on nüüd kuningas. Ei-ei! Linnapea ikka. Ta kinnitab, et vajalikud otsused võetakse vastu ka ilma Savisaareta ("Aktuaalne kaamera" 30. september).

Aga kui tuleme teatrist päris elu juurde, siis võib Keskerakonna retoorikas eristada järgmisi väiteid: Meie usume Savisaart. Kui rünnatakse Savisaart, siis rünnatakse ka demokraatiat ja õigusriiki. Alandatakse hallipäist invaliidi ratastoolis.

Aga seesama väeti hallipäine mees on siiski nii tugev, et tema juures voorivad uksest ja aknast noored näitsikud, ta võib vabalt juhtida erakonda, Tallinna linna ja, kui saaks, siis ka kogu riiki ja rahvast. Meie oleme rahvas, rahvas armastab ja mõistab meid.

Savisaare ametist kõrvaldamiseks ja süüdimõistmiseks napib tõendeid. Kohus ei julge Savisaart ametist kõrvaldada. Ah, et julges. Eesti riiklust pole olemas, sest kallutatud jõud ehk kartelliparteid juhivad „struktuure,“ st kaitsepolitsei ja kohtusüsteemi tööd.

Keskerakond näeb Eesti riigis kohutavat ohtu

Kahte väidet tuleb aga täpsuse huvides tsiteerida: „Tegelikult tahtsid nad Edgarit tappa“ ja „Eestis pole veel mitte kunagi nii olnud, et tuuled ja ajad ei pöördu“ (tsitaadid Keskerakonna hääletorust Kesknädal, 30. september). Need väited on õudsed kõigile. Keskerakonna liikmed näevad Eesti riigis endale kohutavat ohtu. Juba tapetakse, sinna juurde veel kaitsepolitsei ametnike võrdlemine küüditajatega – „Küüditajad tulid ka pimedas“ (samas Kesknädalas).

Aga ähvardus, et siinmaal „pole veel mitte kunagi nii olnud, et tuuled ja ajad ei pöördu“ ei ole ainult ähvardus kaitsepolitsei ja prokuratuuri töötajate suhtes, see on otsene ähvardus Eesti põhiseaduslikule korrale. Ühtse Venemaa Eestimaa allorganisatsiooni (vabandust lepingupartneri) poolt on selline ähvardus väga tõsiseltvõetav.

Keskerakonna retoorika võib saada hukatuslikuks Keskerakonnale endale. Täieliku vastandumisega Eesti riigile ja selle institutsioonidele mobiliseerivad nad küll oma liikmeskonna ja suure osa valijatest, kuid tõukavad end veelgi enam ühiskondlikku isolatsiooni. Keskerakonna valik on kas võim või elu. Nagu teatris, kus NO99 muusikalis „Savisaar“ pani fuuria türanni valiku ette „kas võim või elu: võimule jäädes sured, võimust loobudes jääd elama“.

Kui Savisaar jääb võimule, siis erakond sureb. Aga suur mängur Savisaar ei sure ega loobu võimust, ta segab veel kaua kaarte ja kui ta ükskord lavalt lahkub, siis selgub ootamatult nii Jüridele, Maridele kui ka Kadridele, et erakonda on juhtima määratud keegi varjust, keda keegi pole osanud oodatagi. Algab varjuteater. Kui aga Keskerakond samastab end suure juhiga ja kinnitab samal ajal, et nemad ongi rahvas, siis lahkub Savisaare „rahvas“ näitelavalt koos suure juhi endaga. Nagu muusikal „Savisaar“ lõpeb ka see pikki aastaid kestnud etendus sõnadega – „Te olete vabad!“