Urmas Sutrop: kipume terrorismi seostama islamiga, aga oht varitseb ka mujal
Sellest kirjutamata jätmisel või Euroopas toimuvate sündmuste pisendamisel võivad olla rasked tagajärjed. Nii võib tunduda, et maailm oleks nagu rahulik paik, aga järsku võib välk lüüa selgest taevast.
Ajakirjandus peab eraldama terad sõkaldest. Näiteks, kui Türgi võimud kuulutavad terroristideks kõik, kes ei nõustu valitsuse ja eriti presidendi poliitikaga, siis meie ajakirjandus ei tohi sellega kindlasti kaasa minna. Opositsiooni terroristideks pidamine ei iseloomusta demokraatlikke väärtusi ega maid.
Me kipume terrorismi seostama islamiga, aga äsjased tapatalgud Münchenis olid hoopis paremäärmuslike valgete aarialaste terrorismi ilming, millega tuletati meelde Anders Behring Breiviki viie aasta tagust veretööd Oslos ja Utøya saarel Norras. Omamoodi Müncheni mõrtsuka hommage Norra mõrtsukale! Ka Breivik polnud islamist vaid valge aarialane.
Islamiterroristi jaoks pole vangla mingi karistus
Ajakirjandus ei tohiks terroristidest teha kangelasi. Vaja ei ole ei nende pilte ega lugusid, kui vaiksed ja toredad naabrid nad olid või et mõne mõrtsuka vend on tore sportlane. Terroriste ja nende kaaskonda tuleks nimetada nendeks, kes nad on – mõrtsukad, perverdid ja inimjätised.
Võib-olla austame me liialt kõigi inimeste autonoomiat ja inimväärikust. Peaksime rohkem kuulama rahvast ja käituma terroristidega nii nagu Nice’i elanikud sealse mõrtsukaga.
Roimari peatamise ja mahalaskmise koht muudeti prügihunnikuks, kuhu käiakse sülitamas. Peaksime lähtuma meie esivanemate rahvatarkusest. Sellise inimese jalg kasvab hauast välja ja küla koerad käivad selle peale jalga tõstmas.
Islami ja aaria terrorismil on siiski erijooni. Islamiterroristi ei saa tavamõistes karistada. Talle ei ole ei hukkumine kuulirahe all ega vangla mingi karistus. Ta usub, et ta saab ülestõusmispäeval taevasse, kus teda kaunites aedades ootavad sulnid taevalikud neitsid.
Karistuseks on see, kui terroristidelt võtta võimalus sellisteks uskumusteks. Ennast õhku lasknud terroristide jäänused või tulevahetuses hukkunuid terroristid tuleks matta seanahast kottides.
See paneb tulevased terroristid mõtlema, kas neil tasub terroritegusid teha, sest neilt võetakse võimalus ülestõusmiseks. Ei jumal ega prohvetid tunne neid ületõusmispäeval lihtsalt ära.
Ajakirjandus peab kajastama ka korrakaitsejõudude möödalaskmisi
Prantsusmaal kehtib erakorraline seisukord. Uudistes näidatakse kaadreid relvastatud korravalvuritest, kes peaksid nagu andma rahvale kindlustunde. Ja kui siis rahvuspühal Nice’s terrorist sõidab autoga rannapromenaadile piduliste sekka, ei ole kohal ühtegi politseinikku, kes julgeks tuld avada ja terroristi maha lasta.
Terrorist sai oma veoautoga sõita enne kaks tuhat meetrit, enne kui ta maha lasti. See on kaks kilomeetrit politseinike mannetust. Ja keegi ei pannud tähele, kuidas mõrtsukas enne plaane pidas või relvi hankis.
Või värskem juhtum. Põhja-Prantsusmaal Rouenis võtavad politseivalve all terroristid, kellele on jala ümber isegi võru, et neid saaks paremini jälgida, pantvange ja hukkavad kaamerate ees preestri. Järjekordne näide politseinike mannetusest ja kurjategijate õiguste austamisest.
Ajakirjandus peab sellest kõigest rääkima ja julgustama korrakaitsjaid õigel ajal relva haarama.
Lurjustest ei tohi teha kangelasi ning nad tuleks matta nii, et nende imetlejad saaksid aru, et kõik terroristid saavad väärilise karistuse. Nad jäetakse ilma ülestõusmisest ja seeläbi ka surmajärgsest taevasest tasust.
