Urmas Sutrop: Ossinovski flirt natsidele armsa filosoofi mõtetega on üllatav
Jevgeni Ossinovski pidas äsja päris huvitava ja meie poliitikute kohta ebatavaliselt haritud ja sisuka kõne.
Aga ta ei pidanud seda ei eestlastele, ei venelastele, ei pagulastele ega ka Eestile. Ta pidas kõne oma erakonna mõttekaaslastele, sotsiaaldemokraatidele.
Selle kõne algusosa, kus räägitakse probleemidest, on ühtmoodi mõistetav kõigile erakondadele, kelle jaoks süvenev võõraviha on murettekitav. Muidugi on meil erakondi, kes võõravihast vaid elavad, kes ei jaga meiega ühiseid väärtusi. Millegipärast nimetavad nad ennast õigeteks eestlasteks.
Jevgeni Ossinovski on väga erudeeritud poliitik. Sellist filosoofiaharidust nagu temal, võiksid kadestada paljude maade poliitikud. Aga niipea, kui diagnoos on pandud, ei saa tema kõnega enam paljus nõustuda. Järgneb sotsiaaldemokraatlikust ideoloogiast kantud mõtisklus. Samas paneb mind nii mõnigi Jevgeni Ossinovski filosoofiline arutluskäik imestusest kulme kergitama ja pead vangutama. Ma pean silmas tema Nietzsche-lembust ja seda, kuidas ta Nietzsche mõtted sotsiaaldemokraatlikku kangasse põimib.
Juba Friedrich Nietzsche üliinimese jutlustamine ei sobi kokku sotsiaaldemokraatiaga. Pärast Nietzsche surma muutus tema filosoofia eelkõige tema õe tegevuse läbi natsionaalsotsialistliku ideoloogia osaks. Nietzsche mõtetega žongleerimine oleks palju loomulikum nende käes, kes ei jaga meiega ühiseid liberaalseid väärtusi, kes elavad vampiiridena võõravihast.
Ossinovski kõnet lugedes torkavad silma detailid, ta räägib konkreetsetest lihast ja luust inimestest, Vesalist ja tema õest Lilist, sõpradest, Eesti patriootidest, inimestest, kellega sai koos piljardit mängitud. Selline stiil on mõjus.
Põhiseaduslikust patriotismist
Jah loomulikult, igal inimesel on väärtus, igal inimesel on õigused. Aga järgnevas läheb minu arvamus Ossinovski omast lahku. Tema arvates on paljurahvuselise ühiskonna aluseks põhiseaduslik patriotism. Sellega ma nõustun, aga patriotismi tõlgendus on meil diametraalselt erinev.
Ma olen juba ammu märganud, et need, kes jutlustavad põhiseaduslikku patriotismi, teevad seda valikuliselt. Põhiseadusliku patriotismi aluseks on põhiseaduse preambulis sõnastatud põhimõtted. Need on kogu rahva enesemääramisõigus, vabadus, õiglus ja õigus, rahu ja ühiskonna rikkus. Siin paneb Ossinovski põhiseaduslikule patriotismile punkti.
Ometi on järgnev eestlasele kõige olulisem. Eesti riigi olemasolu mõte on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine läbi aegade.
Kui me tahame rääkida kodanikupatriotismist või põhiseaduslikust patriotismist, siis on iga Eesti kodaniku püha kohus pühendada kogu oma elu eesti rahvuse, keele ja kultuuri teenimisele. Ja ei ole tähtis, mis rahvusest või mis emakeelega on kodanik.
Loomulikult peame olema sallivad, peame austama iga inimest. Kuid kõik, kes siin elavad või keda me siia Läänemereäärsele maalapile vastu võtame, peavad lähtuma meie põhiseadusest. Ja seda ei tohi teha valikuliselt, et tahan ainult vabadust, õigust, rikkust, aga eesti keelt ja meelt pole vaja. Selline valikuline põhiseaduslik patriotism ei ole Eestile vastuvõetav.
