Urmas Sutrop Pätsi viimasest kõnest: suurepärane, et saame tajuda meeleolu, mis valitses päeval, kui talle vahele segati, ta kõne katkestas ja lahkus
Me saame vahetult oma kõrvaga kuulata ja tajuda seda meeleolu, mis valitses tol saatuslikul päeva, kuidas rahvahulk presidendile vahele segas nii, et ta pidi kõne katkestama ja lahkuma. Selle uudise peale kuulasin ja mõnda ka vaatasin veebis, olgu siis ERR arhiivis, YouTube’is või mujal leiduvaid Pätsi kõnesid. Neid on kõige rohkem just 1938.-1939. aastast.
Tema kõnesid on hea kuulata. Räägib vana ja elukogenud mees, kes armastab oma maad ja rahvast. Ta rõhutab alati, et me oleme väike rahvas ja peame selle pärast rohkem haridusele rõhku panema kui suured rahvad. Noored peavad hiljem tänutundes tagasi andma seda, mida nad on koolipõlves saanud. Ta räägib suure soojusega meie loodusest. Sellest, kuidas meie vaesel pinnasel, liival ja soode vahel kasvavad visalt tammed.
See on meie tööka põllumehe võrdkuju. Meie maa on küll loodusvarade poolest vaene, aga meie põllumees on visa. Ta räägib meie esiisade verega hoitud isade maast, meie Eestist.
Aga ta oskab olla ka sõjakas. Kahekümne aastase Eesti Vabariigi sõjaväe paraadi Vabaduse väljakul vastu võttes kinnitab ta, et meie oleme vaba rahvas, me oleme sõjariistus ja ei karda midagi, oleme valmis välja astuma kuni viimse veretilgani.