Alles iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisega 24. veebruaril 1918. aastal sai võimalikuks hakata kujundama eesti keelt riigikeeleks. Toon siin ainult mõne näite. Sügisel 19. novembril 1918 anti välja ajutine administratiivseadus „Riigi keele kohta“, kus öeldi, et „kõikides ametiasutustes ja kõikide ametnikkude juures seatakse nii ruttu, kui asjaajamine lubab, Eesti keel kui ametlik keel sisse“. Kuigi seadus oli Eesti riigi keele kohta, käsitles see eesti keelt ametliku keelena. Alles aasta hiljem saime riigikeele.

Järgmise aasta suvel 4. juunil 1919 võttis Asutav Kogu vastu „Eesti Vabariigi valitsemise ajutine korra“. Selle paragrahv kolm kuulutas eesti keele riigikeeleks sõnastuses, mis on enamvähem muutumatuna üle võetud kõikidesse meie põhiseadustesse – „Eesti vabariigi riigikeeleks on Eesti keel“.

Selle meie rahvuse jaoks olulise tähtpäeva puhul kuulutatigi lõppev aasta eesti keele aastaks, et tähistada eesti keele kui riigikeele sajandit. Selle tähtpäeva puhul on meil põhjust vaadata nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku.

Kindlasti on sellel, et eesti keel kuulutati riigikeeleks, tähtis osa meie rahva ajaloolises tähtsündmuses, et Tartu ülikool – meie rahvusülikool – avati 1919. aasta 1. detsembril eestikeelsena.

Vaatamata kommunistliku Venemaa ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa ränkadele okupatsiooniaastatele, oleme suutnud oma keelt hoida ja arendada kultuurkeeleks, mis rahuldab ühiskonna kõiki vajadusi alates teadusest kuni digimaailmani.

Eesti keele staatus ja seisund pole ajaloos veel kunagi olnud nii hea ja tugev kui praegu. Samas näevad paljud rahvuslikult tundlikud inimesed ohumärke, mis võivad teatud tingimustel eesti keelele hukatuseks saada. Kui nõukogude sõjalise okupatsiooni ajal tundsime okupantide tegevuse tõttu oma

keelt pidevalt ohustatuna, siis nüüd meil sellist tunnet enam ei ole ning mitmedki psühholoogilised kaitsemehhanismid, mis aitasid meil oma kallist emakeelt hoida, on kadunud või kadumas.

Eesti keele hoidmine ja kaitse algab meist endist. Näiteks, kas me väärtustame perekonnas eesti keelt või rõõmustame, kui meie lapsed räägivad ka kodus võõrkeeli? Kas me tahame, et meie lapsed õpiksid meie eestikeelsetes ülikoolides, või tahame nad iga hinna eest kohe peale gümnaasiumi lõpetamist saata õppima välismaistesse võõra keele ja meelega ülikoolidesse?

Mis keelt räägime oma naabrite, kolleegide ja teenindajatega? Olen täielikult päri kultuuriminister Tõnis Lukase väljaöelduga, et igasugused umbkeelsed boldid ja woldid ainult lagastavad eesti keelt ja keeleruumi. Teenindajatel, kes ei suvatse eesti keelt selgeks õppida, ei tohiks Eesti ühiskonnas mingitki kohta olla.

Siin aitab tõesti ainult järjekindel keelepoliitika. Ühelt poolt tuleb eesti keelt õpetada kõigile, kes siin elavad ja elada tahavad. Me peame kõigile selgeks tegema, et Eesti ja Eesti riik on ainult ja ainult eestikeelne. Me peame kõigile selgeks tegema, et kes siin eesti keelt selgeks õppida ei taha, sellel ei ole avalikku ruumi asja, et see tehku oma tööd, kus eesti keele oskust vaja ei ole ning istugu muidu kodus. Kes kodus istuda ei taha, see õppigu eesti keel selgeks. Kõik on eesti keeleruumi teretulnud ja oodatud!

Teiselt poolt aga tuleb tugevdada keeleinspektsiooni tööd. Kindlasti ei tohi keeleinspektsiooni kaotada ega mingiks ametiks ümber korraldada, kus nende põhiülesanne kontrollida eesti keele kasutamist, enam välja ei paistaks. Keeleinspektsiooni töötajad teevad väga tänuväärset igapäevast tööd, et säiliks ning laieneks eesti keele ruum, et ei tungiks peale ei vene ega inglise keel, et igasugused woldid ja boldid meie keel ei lämmataks.

Viimastega seoses peame vaatama otsa ohtudele, mida digilummus, mis muutub digitummuseks, meiega teha võib. Meie maailm võib muutuda selliseks, kus toksime oma soovid äppide abil arvutisse või telefoni ning me ei tee enam oma suud lahti muidu kui söömiseks. Kui kaob suuline eesti keel, siis on varsti kahjuks kadunud ka kogu eesti keel. Mõne aja pärast vajutame ainult toidupala või joogitopsi pildile enda ees oleval ekraanil ning tellimuse vormistamiseks ei vaja me enam üldse keelt. Aga umbkeelsed tummalt mõmisevad woldid ja boldid meid just sellise maailma poole viivad. Me peame nad peatama enne, kui on hilja.

Kui me suudame oma keeleruumi hoida eestikeelsena, kui me nõuame kõigilt, kes siia elama või tööle tulevad, eestikeeset suhtlust, siis eesti keel areneb ja õitseb, kui me aga anname keeleruumi käest ära või muutume digitummadeks, siis on käes ka eesti keele viimne päev. Ärme laseme sellisel päeval tulla. Digimaailma ja selle võimalusi tuleb kasutada eesti keele hüvanguks, mitte lämmatamiseks. Kasutame eesti keelt kõikjal ning räägime eesti keelt ka nende teistsuguse emakeelega inimestega, kes elavad, töötavad või õpivad siin. Siis eesti keel õitseb ja areneb ning meid ootavad ees eesti keele kui riigikeele aastatuhanded.