Kollaaž

Anonüümsus ja anonüümsed allikad olid, on ja jäävad ajakirjanduse ning kaasaegse ühiskonna lahutamatuks osaks. See pole kindlasti omaette eesmärk, aga pigem kasvav paratamatus. Anonüümsete allikate kasutamise loogika on võrdlemisi lihtne: kui toimetus näeb, et info, mida allikas on valmis vaid anonüümselt avaldama, on ühiskondlikult oluline ja toimetus on allika usaldusväärsuses kindel, siis seda ka tehakse.

See ei ole kindlasti igapäevane muster ja anonüümsuse taha ei tohi peita ajakirjanike või toimetuste hoiakuid, rääkimata valeinfost. Kindlasti on Eesti ajakirjanduses aastate jooksul nn anonüümsuse kaitsekilpi kasutatud ka põhjuseta, küll aga mitte nn Estonia ja Aivar Mäe loo puhul.

Anonüümsusel ja anonüümsusel on aga suur erinevus. Üks eksiarvamustest on, et anonüümne allikas on võrdselt anonüümne nii avalikkuse kui toimetuse mõttes. Nii ei ole see kunagi, vähemalt Ekspress Meedia väljaannetes. Toimetustes teatakse teda ja üldjuhul saadakse ka aru, miks inimene ei soovi avalikkuse ees olla nimega, ning suudetakse ka valdavalt infot tõendada.

Sõel ja valik, et anonüümne allikas saaks meie väljaannetes tribüüni, on tihe ning anonüümsus peab olema ühiskondlikult motiveeritud. Selleks on loogilised kontrollküsimused ja taustauuring, mis peab kasvatama usku anonüümse sisu paikapidavusse.

Maailma ajakirjandusajalugu teab ka sadu juhtumeid, kus allikad on siiski ka toimetustele jäänud anonüümseks. Ja lekitatud faktid on vastanud 100% tõele. Näiteks nn Panama paberite juhtum, kus ajakirjanike ette jõudis 11,5 miljonit dokumenti, mis tõestasid, kuidas riigipead, poliitikud ja suurärimehed on varjanud oma vara maksuparadiisides.

Anonüümsus ei vähenda mitte mingil juhul allika usaldusväärsust, adekvaatsust või olemasolu. Viimase 10-15 aasta jooksul on kõikjal maailmas erinevatel põhjustel kasvanud anonüümsete allikate hulk – see on omamoodi peegeldus ebakindlast maailmast. Ma ei usu, et ükski toimetus on anonüümsuse üle õnnelik, aga polariseerunud ühiskond, viha, kättemaks ja hirm sunnivad kirjastusi allikaid kaitsma.

Heal juhul võib allikas – kes on eelnevalt põhjendatult palunud anonüümsust! - , kelle nimi on ebaõiglaselt, kokkuleppeid eirates ja ühepoolselt avalikustatud, leida end rünnaku alt sotsiaalmeedias (või kommentaariumis), rääkimata töökiusust, hullemal juhul võib ta pikaks ajaks töötuks jääda, seada ohtu enda ning oma lähedaste elu või jääda lihtsalt (põhjendamatult) naerualuseks. Valdavalt ongi anonüümseks allikaks ohvrid, keda avalikustamine veelgi enam kahjustab. Nende nimede avalikustamine ei saa olla kangelastegu.

Alati on toimetuse valik, kas kasutada anonüümset allikat või mitte. Kas teda uskuda või mitte. Kas info väärtus kaalub üles anonüümsusega kaasneva ebausu ja vasturünnakud.

Anonüümse allika kasutamise põhjuseks ei saa kunagi olla toimetuse või ajakirjaniku mugavus, vaid ainult anonüümse allika informatsiooni väärtus.

Rahvusvaheline uudisteagentuur AP tunnistab, väärtustab ja hoiab anonüümseid allikaid, kui kirjutatav lugu on tõeliselt tähtis ja uudisväärtuslik. Samuti on anonüümsusele paratamatu eeldus: teisiti ei ole info kasutatav ja leitav.

Eestis ja maailmas oleks väga palju asju teistmoodi, kui mitte kunagi poleks kasutatud anonüümseid allikaid. Igas Eesti (ja maailma) väljaandes on ilmunud kümned või sadu mõjukaid lugusid, mille esimese kivi lükkas veerema anonüümne vilepuhuja, ohver, pealtnägija vms. Jumal tänatud, et suur osa neist nimedest on jäänud alatiseks vaid toimetuse või mõne üksiku ajakirjaniku teada.

New York Timesi toimetaja (standards editor) Philip B. Corbett selgitas oma lugejatele, et nad küll mõistavad inimeste ettevaatlikkust anonüümsete allikate ees, aga paljud olulised poliitika-, rahvusliku julgeoleku- ja majanduslood oleks ilmumata, kui nad oleks hüljanud anonüümsed allikad.

Kui anonüümsus tänapäeva ajakirjanduses kasutataval moel peaks kaduma või selle põhjendatust tahetakse süsteemselt, teadlikult ja kitsaste huvigruppide teenimise nimel piirata ning rünnata, võib vaba ajakirjandus kaotada oma sisu ja mõju.