ERR-i juht Erik Roose ja eetrist lahkuma sunnitud ajakirjanik Ahto Lobjakas Kollaaž

Me võime Raadio 2 saatejuhi Ahto Lobjaka lahkumist nimetada erinevate väljenditega, kuid on selge, et uue valitsuse ja EKRE teerull oli see, mille alla ta jäi. Ma siinjuures ei õigusta ta sõnakasutust – saast, - võimule saanud poliitikute nimetamisel. See oli väär ja piinlik. Kindlasti pole see aga põhjus, et Lobjakas minema lüüa. Ja kindlasti ei olnud see üks sõna, miks Lobjaka saated lõpetas.

Küll ma imestan, kuidas ERRi juhatus ja osaliselt ka Ringhäälingunõukogu (RHN) ei kaitse oma ajakirjanikke ja nende sõna- ning töövabadust. ERRi juhi Erik Roose kiri oma kolleegidele oli lihtsakoeline ja elementaarne, kuid ei aidanud tal ja ERRi positsioneerida end ründajate ees. Loodan, et Roose pehmus ei tulene asjaolust, et just EKRE üks juhte Martin Helme hakkab rahandusministrina ERR-i uue maja rahastamise üle otsustama. ERRi ajakirjanikud on igal juhul kaitsetud, nende kõige mõjusam kaitseingel on seni olnud Andres Kuusk, kes EFTA ajal hõikas: „Mingit tsensuuri Eestis ei ole, ei tule ega hakka kunagi tulema. Unustage ära!"

ERR on küll institutsioon, kuid sellest teevad institutsiooni inimesed, kes seal töötavad. Ja institutsiooni saavad kaitsta vaid inimesed ise, eelkõige juhid. Seni kuni ERR ja RHNi mängivad sõnamängu ning püüavad teha poliitikute sekkumisest tavapärase ning loomuliku protsessi, ei mõista ka avalikkus, mis on kaalul. Jah, muidugi, poliitikutele meeldib ajakirjanduslikku sisu kritiseerida ja võimalusel dikteerida, kuid see, mida teeb EKRE, on midagi muud. Nad tulevad ja tahavad lämmatada.

Erameediaga on neil raskem kui ERRiga, mis sõltumata seadustest ja sõltumatusest, sõltub ikka vägagi poliitikute suvast ning huvidest. Keegi ERRist pole öelnud: poliitikud, jätke ERR rahule! Mida vähem ERR ise ennast kaitseb, seda enam on õhus võimalus, millest kirjutas Erkki Bahovski paar nädalat tagasi Eesti Päevalehes: „Kui langeb ERR, läheb ülejäänud meediaga juba lihtsalt.“

Ma kardan just ta lause esimest poolt, mitte teist. Kahjuks pole Lobjaka minemalöömine esimene ja ainuke moment, kuidas ERRis uue võimliidu tõttu tööd püütud pehmendada. Kõige hullem, mis ERRis sisemiselt juhtuda saab, on ajakirjanike ja toimetajate enesetsensuur. Pigem öeldakse ja kirjutatakse vähem ning pehmemalt, intriige välditakse, teravaid küsimusi ei esitata. Algab nn ajakirjanduse mängimine. Ehk juhtub nagu Valgevenes, kus ajakirjanikud juba ise teavad, mida ja millise piirini saab esitada.
See oleks masendav.

Et seda ära hoida, peavad ERRi juhid institutsiooni, oma ajakirjanikke, nende väärtuseid ja sõnavabadust kaitsma eelkõige avalikult. Ja nii, et ERRi punased jooned on kaugele näha. Ka maja sisse võib kirju saata, aga sõnavabaduse rõhutamine organisatsioonis, kus see pole kunagi küsimärgi all olnud, peaks olema teisejärguline.
Eesti ajakirjandus on alati erinenud teistest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest, sest meil on väga hästi arenenud era ning avalik-õiguslik meedia. See on meile tundunud iseenesesestmõistavana, kuid paljude jaoks on see olnud ime ning meid on kadestatud.

Ajakirjandus on olulistel hetkedel kokku hoidnud, on vajadusel vigu tunnistanud, on loonud eneseregulatsiooniorganisatsioonid jne. 2019. aasta keskel näib aga, et paljud senised väärtused ja ideaalid on murenemas. Vaba ajakirjandust kui nähtust rünnatakse seest ja ka väljast. Väärtustest rääkimine on pigem retoorika ja sõnamäng. Hirmu- ja ähvardustepilv on meie pea kohal.

Me ei oleks enam see Eesti, kui meil pole vaba, sõltumatut ja julget ajakirjandust. Me keegi ei taha end ühel hetkel avastada mõtlemast, et „oi, pagan, miks meil küll pole enam avalikus ruumis 100 teravat küsimust ja paar sõnavääratust, kui sisutu, arg ning lipitsev on nn ajakirjandus, kes kardab ega julge täita oma peamist missiooni“.

Vaba sõna on vaba Eesti alus. Vaba sõna peab oskama kasutada ja seni me oleme sellega ka hakkama saanud. Hoiame vaba sõna ja julget sõna. Sest me ju ei tea täpselt, mida mõtles eile riigikogu esimees Henn Põlluaas, kui ütles: „Positiivsete muutuste hõng on tunda“.