Urmo Soonvald: kuidas EKRE esiingel Jüri Ratas sõna lämmatab ehk mure pole libauudistes, vaid vastamata küsimustes
Miks on see ajaloos tagasiminek hetkel oluline? Sest aasta jooksul on EKREl lastud vallutada valitsus, muuta avalikke kombeid ja nende valijate kinnistamiseks suunatud agressiivsus on kujundanud oma ametis pantvangis oleva peaministri nende strateegia üheks olulisemaks osaks.
Kui aasta tagasi, ja ka vahepeal, on peaminister vähemalt püüdnud perekond Helme väljaütlemisi pehmendada ja alguses ka nende pärast vabandada, siis nüüdseks on ka see minevik. Ta on väsinud või jõuetu. Ning alati on võimalus, et ta jagabki Mart ja Martin Helme mõtteid, retoorikat ning intriigijanu.
Eile hargnes valitsuse pressikonverentsil etendus, mida oleme varem näinud Minskis, Washingtonis, Moskvas ja Budapestis.
Delfi ajakirjanik Greete Palgi päris Martin Helmelt ja peaminister Jüri Rataselt Porto Franco kinnisvaraarendusele laenu andmise kohta. Loogiline ja põhjendatud küsimus, arvestades poleemikat selle ümber ja Kredexi juhi lahkumist ametist.
Martin Helme: "See on see libauudiseid tootev portaal, kus töötavad Paris, Kiisler, Koorits, Roonemaa. Ma pean ütlema, ma ei loe Delfit, sealt ei saa midagi peale libauudiste. Ma soovitan ka teistel mitte lugeda.“
Pressikonverentsi laua taga vaikisid lisaks peaministrile ka Riina Solman, Tanel Kiik ja Urmas Reinsalu. Seda kuulates ja vaadates tuli mul meelde sõnapaar „hääletu alistumine“.
Veerand tundi hiljem küsis Äripäeva ajakirjanik Urmas Jaagant peaministrilt, kuidas ta kommenteerib, et tema valitsuse minister keeldub vastamast valitsuse pressikonverentsile akrediteeritud väljaande ajakirjanikule.
Peaminister ei kommenteerinud Helme avaldust, vaid ütles, et rahandusminister andis just küsimusele vastuse. Ratas viitas Porto Franco kohta käinud küsimusele, mida küsisid ka teised ajakirjanikud.
"Sõna on vaba," ütles muigav Helme pärast Ratase vastust.
Helme käitub nii, nagu ta eeldab, et ta valijad ootavad ja nagu teeb Donald Trump iga päev USAs. Ülbus ning arrogants kui taktika on kõikjal pigem lühiajaline, sest valijatel on silmad, kõrvad ja süda.
Martin Helme (järjekordse) soolo juured on allpool olevates küsimustes ja USAst advokaadibüroo palkamises. See kõik ei ole läinud nii nagu ta oleks soovinud. Segadused, kahtlused, veidrad partnerid ja siseriiklike ametkondade vastuseis on muutnud ta kontrollimatult närviliseks. Ka see protsess on läinud peaministrist üldiselt mööda, nagu ka teistest ministritest, sest kogu tegevus on usaldatud Helmele ja ta nõunikele. Ja samal ajal räägivad nii peaminister kui välisminister, kui oluline on see Eesti riigile…
Sõltumata kõigest, oleme seni küsinud ja küsime ka edasi vastuseid neile ning uutele nn Freeh'ga sõlmitud lepingust tulenevatele küsimustele. Peaministri ja kogu valitsuse huvides on selgus, mitte sõnamäng, vastutusest põgenemine ja EKREle valimiskampaania ehitamine.
Ootame jätkuvalt vastuseid küsimustele:
Kuidas toimus Louis Freeh’ büroo valimine? Kuidas loodi esimene kontakt ja kelle vahendusel büroo Eestini jõudis?
Miks oli kirjas välisministeeriumi arvamuses, et Freeh’ büroo tuleks välistada, ja miks otsustas rahandusministeerium välisministeeriumi hinnangu vastu talitada?
Milliste argumentide järgi ei ole probleem, et Louis Freeh esindas USA kohtus ühte rahapesuskeemis süüdistatud osalist, Venemaa ettevõtet Prevezon Holdings, ja nüüd esindab sama uurimise teist poolt ehk Eestit?
Miks on aktsepteeritud Louis Freeh’ enda tausta kaitseks esitatud eksitav väide, et Danske Bank polnud Prevezoni rahapesuskeemiga seotud, kuigi nii riigikantselei kui ka ajakirjandus on viidanud, et USA ametivõimud on rahapesuskeemi uurimisel nii Danske kui ka Prevezoni puhul selle seose välja selgitanud?
Miks peab rahandusministeerium Louis Freeh’d usaldusväärseks, kui Freeh on väitnud, et pole esindanud Prevezoni ega selle huvisid, ehkki rahandusminister Martin Helme on ka ise pidanud tõdema, et Freeh oli Prevezoni vahemees, et ettevõte saaks USA valitsusega kohtuasjas kokkuleppe?
Millised olid esialgsed kuni kümme bürood, mille rahandusministeerium välja valis, ja milliste kriteeriumite alustel need leiti?
Kuidas ja kui palju kaasati protsessi teisi Eesti ametiasutusi (prokuratuur, ministeeriumid jne) ja nende pädevust?
Kui tugineda rahandusministeeriumi selgitustele, mis sätestavad Freeh’ büroo tööülesande inglise keeles „Uurimise skoop sisaldab dokumentatsiooni allikate tuvastamist ja peale selle Eestis paiknevate tunnistajate tuvastamist”, siis kas büroo alustab siiski vastupidi Freeh’ väidetele eraldiseisvat uurimist?
Kui Eesti uurimisasutused pole nõus jagama Freeh’ bürooga uurimist puudutavat teavet, siis milline näeb välja nende paralleelne uurimine?
Aasta tagasi alanud Elmar Vaheri tagandamine ning Ratase võimalus end kehtestada on pöördumatult möödas. Peaminister on avastanud end olukorrast, kus ta käitumine tagandab temast inimesi, kes on teda toetanud ja ta sõnu uskunud.
