Foto: Priit Simson

Venekeelse elanikkonna informeerimise, meelsuse ja Eesti ühiskonda liitmisega on tegeletud 1991. aastast. Tegelikke ja julgeid samme selle jaoks on astutud vähe. Juba 1990ndate alguses viidati sellele kui lootusetule lahingule; hiljem on iga plaan ja arutelu sattunud poliitilise tõmbetuule või lihtsalt otsustamatuse keskele. Täpselt nagu ka praegu, 26. taasiseseisvusmisaastal ja Eesti 100. sünnipäeva eel.

Kiire tagasivaade ajalukku.

2007, pärast pronksööd, asuti looma ETV juurde uut telejaama, mis avati lõpuks 2008. aasta augustis. Aga mitte venekeelsena, vaid kultuuri- ja lastekanalina. Täna on ETV2 kohta raske ühe või kahe sõnaga öelda, mis on selle sisu, eesmärk või vaatajaskond.

2008, pärast Gruusia sõda, jõuti taas venekeelse jaama loomiseni, aga tulemuseta.

2014, mil algas Ukraina sõda, võttis valitsus venekeelse jaama loomise taas tõsiselt arutellu ja mõisteti, et pole pääsu. Kaalul on valitsuse (ja riigi) tõsiseltvõetavus, kui ka kolmandal katsel ei suudeta venekeelset telejaama luua. Riik, läbi kultuuriministeeriumi, alustas nagu ikka – loodi komisjon. Väärikas, nimekas ja… aga seal polnud kedagi, kes seni olnuks enda kanalis venekeelsete lugejate ja vaatajate arvu suurendanud ning nende tegelikest maitsest, ootustest ja väärtustest midagi ka teadnud.

Kes seal siis olid?

Komisjoni juhis kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene. Sinna kuulusid veel Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik, ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm, eksperdid Raul Rebane ja Hanno Tomberg ning ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja, kes oli kutsutud venekeelse arvamusliidri, mitte mõne toimetuse esindajana; ning ERRi Raadio 4 peatoimetaja Mary Velmet, ERRi venekeelse «Aktuaalse kaamera» toimetaja Jelena Poverina, ERRi uudistetoimetuse juhataja Urmet Kook, ekspert ja produtsent Raivo Suviste, peaministri büroo juhataja ja peaministri nõunik Liina Kersna, kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Martin Arpo, kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Anne-Ly Reimaa ning ministeeriumi kunstide osakonna audiovisuaalvaldkonna peaspetsialist Indrek Ibrus.

See komisjon oskas kindlasti sõnastada probleemi, kuid mitte leida lahendust, et Eestis elavad venelased rohkem Eesti (ja maailma) uudiste, inimeste, sündmuste, arengute ja debattide kohta loeks ning kaasa räägiks.

Komsjoni juurde ei kutsutud TV3+, Eesti Meedia või Ekspress Grupi inimesi.

Aga see oli riigi valik ja õigus. Nii see, keda kutsuti, kui ka see, kuidas probleemi sooviti lahendada.

2014. aasta suvel, mil me koos TV3ga nägime, et erakanalites on kordades ja kordades enam venekeelseid lugejaid/vaatajaid, tegime kultuuriminister Urve Tiidusele ettepaneku, et riik teeks lepingud nende venekeelsete keskkondadega, kus juba on inimesed olemas.

Lihtsustatult oli meie ettepanek järgmine: riik telligu erakanalitelt – Delfi, TV3+, Postimees – sisu, mille tegemiseks makstakse kinni teatud arv töökohti. Ja meil polnud plaanis hakata tegema riigile propagandat, aga meil tekkinuks võimalus kõiki valdkondi põhjalikumalt kajastada. Nii sõnas kui liikuvas pildis.

Käisime selle jutuga ka minister Tiiduse vastuvõtul. Ta kuulas, vist isegi küsis midagi, aga oli enam kui selge, et riiki ei huvita venelasteni tegelik jõudmine, vaid see, et nad saavad raporteerida: tegime Eestis elavate venelaste jaoks telejaama.

Mulle jäi mulje, et minister ei saanud isegi aru, et kanali loomine ja vaatajate sinna saamine on kaks täiesti erinevat asja.

Täna kulutatakse ETV+ rahastamiseks aastas üle 3 miljoni euro. Kui riik oleks kasvatanud Delfi, TV3+, Postimehe ja ERRi enda Raadio 4 ajakirjanduslikku võimekust, oleks selle kulu olnud oluliselt väiksem.

Üheks vastuargumendiks, mis siis meieni jõudis, oli see, et kuidas erakanalid kriisiolukorras käituvad. Nagu klassikaline ajakirjandus, oli meie vastus: kas tõesti keegi arvab, et kriisiolukorras minnakse ETV+ vaatama? Ei, kindlasti mitte.

ETV+ läbikukkumine nii lühikeses kui keskpikas perspektiivis oli selge kui vesi. Vaatajaskond on muutumatult nulli lähedal püsinud paar aastat. Vaid 2016. aastal toimunud jalgpalli EM-i ajal tegi statsitika imepisikese jõnksu ülespoole. Sedagi üheks kuuks.

Tunnistan, et ma ei ole sellest kirjutades 100% neutraalne ja sõltumatu, kuid kodanikuna on kurb vaadata, kuidas riik põletab raha. Sest ERR, ETV+, RHN ega kultuuriministeerium ei ole kunagi näidanud, miks ja kuidas peaksid venekeelsed inimesed loobuma oma senistest eelistustest ja asuma ETV+ vaatama. Kui ma vaatan ETV+ kava, siis see püüab kõnetada haritud Tallinna kosmopoliiti, mitte aga (eakamaid) inimesi, kes on kasvõi osaliselt Venemaa ajakirjanduse mõjusfääris.

Aega tagasi ei pööra. Riik on ETV+ loonud ja seda mandaadiga, et „kiireid tulemusi ei oodatagi“. See viimane lause on nagu lohutus ja õigustus, et neid keegi ei vaata.

Täna on (riigil ja Tallinna linnal) mure sama sügav, nagu 1991, 2007, 2008 või 2014. aastal. Kuidas panna Eestis elavad venelased huvituma Eesti elu ja sündmuste vastu? Kuidas Venemaa välispoliitika käsitlusele pakkuda alternatiive?

ETV+ idee, eelarve ja inimeste ühendamine Tallinna TVga on nagu nullide omavaheline liitmine. Sellest ei tule suuremat numbrit. Küll on sellest kui lahendusest mugav rääkida.

Ma ei suuda oma lahenduses olla originaalne. Kui riik ja Tallinn ka tegelikult tahavad jõuda Eestis elavate venelasteni, ei pea raha viima Kremlisse või lihtsalt tuima järjekindlusega õhku kütma. Tuleb otsida kanalid, mida juba lõviosa siinsetest venelastest vaatab, kuulab ja loeb ning otsida nendega koos lahendusi, kuidas kasvatada sisu ja hoida inimesi.

Muidu on PBK kirumine, ETV+ süüdistamine ja venelaste Moskva infoväljas hoidmine mugavusjutt, mida keegi lahendada ei soovigi. Eesti poleks Euroopas esimene riik, kes otsib koostööd vähemuste informeerimisel erajaamadega.

Ratsionaalsele Eestile ei sobi käituda aeglaselt, ükskõikselt ja variserlikult.

Loe veel: