Trumpi ja Bernie Sandersi ootamatult edukad kampaaniad ei esinda valijaskonna väärdumust, vaid nende paindeid – mõlemad on rusutuse sümptomid. Igipõline rahulolematus poliitikutega on küll klišee, aga selle tsükli jooksul omandas rahulolematus uued mõõtmed. Kui pidada Trumpi ja tema toetajaid üksnes mandunud rassistideks ning Sandersit ja tema toetajaid sõgedateks kommunistideks – või kui kohelda neid juhuslike hälvetena –, jäävad kahe silma vahele rahvast kihutavad hoovused. Kuna Trump on kohutavalt vastuoluline ning kuna ta ohustab kahepartei- ja meediaaparaati, on kaalukad probleemid – lihtinimesemured – saanud tavapärasest veel vähem tähelepanu. Ka Eesti meedia kajastus USA valimistest on olnud küllaltki ühekülgne, niisiis tuleks teha kriitikakorrektuuri.

Clinton ja Trump asetatakse tihtilugu „kahe halva“ raami ning selle selgitamiseks tuleb lõpu eel esmalt algusesse põigata. Kumbki neist pole poliitikas midagi korda saatnud. Clintonit ilmestab pikk, ebaõnnestunud ja üdini korrumpeerunud karjäär. Tema karjäär algas nõunikuna Watergate’i skandaali menetlemisel – juba siis nimetati teda „ebaeetiliseks, valelikuks“. Järgnevad 15 aastat töötas ta juristina korporatsioonide heaks. Esileedina kukkus tema nime kandev tervishoiureform läbi, kusjuures too plaan oli paljuski sarnane nn Obamacare’ile, mis on omakorda praegu kokku kukkumas. 2000. aastatel senatis hääletas Clinton Iraagi sõja poolt, millele midagi märkimisväärset ülejäänud ametiajal ei järgnenud. Ehkki 2008. aastal kaotas ta demokraatide presidendikandidaadi koha Barack Obamale, sai temast viimase riigisekretär. Nende aastate ebaõnnestumised kajavad Lähis-Idas ja Euroopas tänini. Iraagist tagasi kutsutud väed jätsid endast maha võimuvaakumi, mille täitis hiljem ISIS. Liibüas kukutati Muammar Gaddafi, mis päädis kodusõja, ISIS-e saabumisega ja pagulastulvaga üle Vahemere (ja ka üle Atlandi). Benghazi konsulaadi julgeolekut keeldus Clinton suurendamast, mis viis nelja ameeriklase hukuni. (Pealegi süüdistasid Clinton ja Obama teadlikult ühte islamivastast videot, mille autor sai juhtunu eest ainsana karistada.) Venemaaga pingenullimine luhtus koomiliselt, kuid nüüdseks ähvardab lausa USA ja Venemaa sõda, eriti kuna Clinton soovib Süürias lennukeelutsooni kehtestada. 2016. aasta demokraatide kandidaadikoha võitis ta parteiaparaadi mahhinatsioonide abiga. Clinton on kõik „upsakusega untsu keeranud“ ja kui poleks Trumpi, oleks hoopis tema kõige ebapopulaarsem presidendikandidaat.

Trumpi ei saa päris samamoodi arvustada, sest ta pole poliitik. Ta sündis hõbelusikas suus – ta laenas isalt miljoneid, et oma äriimpeerium püsti panna ja elus hoida. Toest hoolimata on tal mitu äri pankrotti läinud ja muidki ettevõtmisi pole alati edu saatnud. 1995. aastal kaotas ta ligi miljard dollarit, mis ei pruukinud üksnes tema enda vara olla. Sellegipoolest on Trumpil komme oma ärivaistuga tihtilugu õigustamatult uhkustada. Samas on ta suurepärane meelelahutaja, kes suutis raskuste kiuste end brändiks tembeldada – tema kuulsus tugineb paljuski sellel, et ta tegi endale sõna otseses mõttes nime. Ainuüksi oma nime litsentsimise eest teenib ta üüratuid summasid. Kõige otsa tegi „Mantlipärija“ saade temast telestaari. Poliitikamaastikule ilmus ta juba 1980ndate lõpus, aga tõsimeeli alles 2012. aastal, eelmise valimistsükli ajal. Teda teati varemgi ninaka, karismaatilise ja häbenematuna – see võlu juurde lisaski –, aga tema taltsutamatus on talle nüüd mitu karuteenet teinud. Ignorantsus ei paista poliitikas hea, olgugi et temalt ei oodata karjääripoliitiku süvateadmisi. Siiski ei tohiks unustada, et peale formaalsuste on USA presidendi amet suunatud välispoliitikale, mis on kahtlemata tema nõrgim külg. Isegi, kui ta suudab vaistlikult probleeme tuvastada, ei ole president suuteline kõike jõuga läbi suruma. Diplomaatias on tarvis taktitunnet, Trump seevastu on ütlemata tundlik ja ülbe. Edukas ärimehekarjäär ei ole eduka poliitikukarjääri eelduseks ega aluseks.

Selle tsükli jooksul on enim tähelepanu köitnud just Trumpi vastuoluline ja kohtlane käitumine, mida meedia on sageli moonutamise teel võimendanud. Kuid ebaõiglus ei õigusta igal võimalusel tüli kitkumist ja just seda on Trump valimiste jooksul korduvalt demonstreerinud. Mäletamisi oli meedia armutu ka Mitt Romney vastu, kes on Trumpi kõrval ehtne pühak – seda enam tuleks hoolikamalt käituda, sest iga tegu ootab ülevõimendamine, õigustatult või mitte. Meedia rolli analüüs sellesse artiklisse ei mahu, küll aga olgu öeldud, et Trump kiskus meedialt võltsobjektiivsuse maski oma vulgaarsusega ise küljest ära. Kallutatus on pikalt selge olnud, ent nüüd on väljaanded seda ka uhkuse ja moraalitsemisega tunnistanud. Sellegipoolest lasub palju süüd Trumpil endal, sest tahumatus üksnes sütitab negatiivset meediakära. Valijaskonda on enim mõjutanud tema suhted naistega. Ta pettis oma esimest naist, ta on neid küllaga sõimanud ja ta on teinud nende kohta räigeid kommentaare (samas enamik hiljutistest ahistamissüüdistustest näivad pigem valelikud). Trump on tsükli jooksul korduvalt leidnud, et iga edusammu tuleb ilustada miniskandaaliga, sest muidu võiks temast lubamatult korrektne mulje jääda. Pole kahtlustki, et Trump on häbitu lontrus, isegi kui arvestada eraelu ja avaliku elu käitumist eri standardite järgi – pealegi on ta piiri kahe vahel ise julgelt kustutanud. Trump on iseenda suurim komistuskivi.

Kuid siinkohal ei tohi unustada, et Trumpi käitumise ja iseloomu tasakaalustab Clinton, kes on samuti omaenda komistuskivi. Kui Trump on ropu suu ja vastiku iseloomuga, siis Clinton niisamuti. Kui Trump valetab teadmatusest või liialdusest, on Clintonil see „loomuses“, pealegi on Clintoni enda sõnul vaja avalikku ja privaatsest seisukohta – s.t inimestele ei saa tõtt rääkida. Trump ei öelnud KKK liikme toetusest piisavalt kiiresti lahti, samas Clinton kelgib lähedase sõprusega ühe teise KKK liikmega. Kui Trump peab oma tooteid välismaal kokku panema, siis seepärast, et Clintoni-sugused poliitikud on selle paratamatuks teinud. Kui Trumpi on süüdistatud ahistamistes, siis Bill Clintonit suisa vägistamistes ning ta on pidanud oma väärkäitumise eest ka maksma; Hillary seejuures osales süüdistajate laimamises ja vaigistamises. Kui Trump olevat korrumpeerunud ärimees, siis Clintonid on puhtalt mõjuvõimuga kauplemisega teeninud paarsada miljonit, mis on ka kogu nende varandus. Kui heategevuslik Trump Foundation kasutab raha vahel isiklikel otstarvetel, siis sama staatusega Clinton Foundation on lausa kuritegelik ettevõtmine. Kui Trumpi süüdistatakse alusetult sidemetes Venemaaga, siis Clinton müüs neile viiendiku USA uraanivarudest. Clintoni (kuritegelikkuse) õigustamine seksismi kaudu on lauslollus – ta on hukkamõistu igati välja teeninud. Trump täpselt samamoodi.

Ilmselt kõige ebaõiglasem on kandidaatide kõrvutamine kogemuse alusel. Nagu öeldud, pole kinnisvaraäri poliitikuameti eelduseks ega aluseks. Tõsi, vaevalt on presidendiamet pole Trumpile loodud. Kuid mille alusel vääriks seda Clinton? Kas Lähis-Idas läidetud hävituse eest? Selle eest, et kasutas riigisekretärina ebaseaduslikult eraserverit, millega kinkis häkkeritele salastatud infot? Kui Trumpile ei taha tuumaarsenali usaldada, siis millisel ettekäändel tohib Clintonile salateavet enam kunagi näha? Kuidas on institutsionaalse korruptsiooniga, millest Al Capone võinuks vaid unistada? Või Venemaaga sõja ässitamisega? Kui ta on nii kvalifitseeritud nagu president Barack Obama väidab, siis miks tuleb Clintonile enne teledebatti küsimused ette sööta – ja miks Clinton need vastu võttis? Või siis miks vajas Clinton hädasti demokraatide partei abi, et Sandersist jagu saada? Ja mida ütleb kõik muu räpane, mille WikiLeaks paljastas? Mainimata siis, et Clinton matab alati skandaalid valede ja eitamiste alla, ehkki lõpuks näeb tõde ikka ilmavalgust.

Mõistagi ei tee Clintoni puudused Trumpi paremaks. Vastupidi, nad mõlemad on ebapädevad. Trumpi lihtsalt ei määri samasugune omakasupüüdlik ja karjeristlik korruptsioonivõrgustik. Paraku on selge, et Trump ja Clinton vajavad üksteist, sest ainult teineteise kõrval võivad nad paista aktsepteeritavate kandidaatidena. Tõtt kipuvad nad rääkima vaid siis, kui üksteist ründavad.

Ülalöeldu osutab, et kumbagi kandidaati ei saa tegelikult oskuste ega iseloomude poolest eristada. Lõpuks jõuamegi siis mainitud lihtinimesemuredeni – poliitikani. Üldjoontes lubab Clinton samal kursil jätkamist, Trump soovib teha kannapöörde. Siinkohal on eelis Trumpil, sest enamik ameeriklasi arvab, et riik on valel teel.

USA majandus on kummastki sõltumata majanduslanguse äärel: esiteks on see iga kümnendi eripära ja teiseks pole riik 2008. aasta surutisest taastunud. Trump tahab makse alandada ja regulatsioone vähendada, Clinton vastupidi. Mõlemad kavatsevad investeerida infrastruktuuri. Terrorismi poolest on rangemal seisukohal Trump, kes on valjult islamiterrorit sarjanud ja lubanud lõpetada konfliktipiirkondadest immigrantide ja pagulaste vastu võtmise. Clinton soovib pagulaskvooti suurendada. ISIS-e lubavad mõlemad alistada.

Kindlasti on kõlama jäänud, et Trump ähvardab liitlased hüljata, kuid ta rääkis hoopis sellest, et USA kulutab luuslanki laskvate liitlaste peale tohutult raha. Trump on selgeks teinud, et tahab ebaõiglased tehingud ümber teha – liitlaste hülgamist see ette ei näe. Välispoliitiliselt rõhutab Trump pigem tagasitõmbumist ja sõbralike sidemete loomist, Clinton toetab praegust agressiivset poliitikat.

Trump lubab lõunapiirile viimaks seina ehitada, peatada illegaalse immigratsiooni ja osa illegaalidest minema saata. Clinton pakub illegaalidele kodakondsust (sest nad hääletavad suure enamusega demokraatide poolt). Clinton kavatseb tervishoiusüsteemi osaliselt ümber teha, Trump lubab süsteemi suures osas asendada. Kõigis neis küsimustes soositakse ikka oma parteid, seega ei saagi kandidaatide eristamisel tavapärast kaugele minna.

Tegelik küsimus pole, kas Trump või Clinton, vaid hoopis „millal?“. Ameerika poliitiline süsteem on oma priskuse ja korruptsiooni tõttu kokku kukkumas ja samal kursil jätkata ei saa. Clinton ilmselgelt midagi muutma ei lähe, ent Trumpi võimekusele ka panustada ei saa. Seda valimistsüklit on korduvalt nimetatud „muutusevalimisteks“: tavaliselt jääb sellisel juhul ametist lahkuv partei kaotajaks, kuid Trump on teinud endast oleneva, et tema poolt hääletada ei saaks. Samas, kui ta kaotab, kogub rahva pahameel ainult hoogu juurde. Majandus on nõrk, ühiskonnas on pinged, julgeolek pole kindel ja tulevik pole helge. Sanders ja Trump on rahulolematuse sümptomid. Kui Trump kaotab või ametis hakkama ei saa, on järgmistel valimistel oodata suuremat radikaalsust. Pealegi on ta on vabariiklaste partei niigi päris lõhki tirinud ja on täiesti võimalik, et tema toetajaskond lööb lõplikult vabariiklastest lahti. Praegune olukord on konkreetselt mõlema partei ja meedia süü – kumbagi neist rahvas ei usalda. See tähendab, et parteid peavad end kardinaalselt ümber häälestama või leppima tõsiste tagajärgedega. Inimesed Euroopas ja Põhja-Ameerikas pole enam globalismi ideesse nõnda kiindunud. Võib-olla kannab see meelestatus Trumpi võiduni, kuigi tema võiduvõimalus on statistikaguru Nate Silveri mudeli järgi vaevu üle 30%.

Kokkuvõttes nimetasid ameeriklased ise kandidaatideks tahumatu matsi, kes tipp-poliitikasse ei kuulu, ja valeliku suli, kes võiks kuuluda vangi.

Kõik see esindab kultuuri praegust asetust: varem taunitud on muutunud vastuvõetavaks. Üks neist siiski lõpuks võidab, enam-vähem kogu riigi meelehärmiks. (Ning väikeparteide alternatiivid pole lihtsalt tõsiseltvõetavad.) Meid kõiki võiks kosutada teadmine, et presidenti tasakaalustavad kongress ja ülemkohus, seega parimal juhul on võitjal võrdlemisi kinnised käed, halvimal juhul tagandatakse ta ametist. Nagu ütles ajakirjanik H. L. Mencken: „Demokraatia on teooria, et rahvas teab, mida tahab, ja et seda tuleb neile anda täie rauaga.“ Meil jääb üle oma olulisimale liitlasele parimat soovida.