Yana Toom täidab edukalt sellist sõjaka tädikese rolli, kes oli eriti levinud nõukogude ajal. Ennekõike kohtas neid järjekordades, kus nad alati valjuhäälselt korda lõid. „Kuhu te, kodanik, trügite? Te ei seisnud siin! Mina küll teid ei näinud! Mis tähendab, käisite korra ära? Teised inimesed seisavad korralikult sabas, teie käite korra ära. Minge nüüd järjekorra lõppu! Ma kutsun miilitsa!” Loomulikult oli neid ka mujal: majavalitsustes, täiskiilutud trollibussides, toitlustusasutuste teenindava personali hulgas. Nad olid alati pisut pahurad, õiendasid, seisid käed puusas ega teinud mitte kunagi nalja. Ikka oli nende arvates kõik valesti, inimesed käitusid kohatult ja õigust ei rääkinud mitte keegi.

Uskmatu Toomas on kristlikus mütoloogias tegelane, kes keeldub uskumast asju, mida ta ei saa käega katsuda. Ka Yana Toom ei usu, et keemiarünnaku korraldas Süürias president Assad, ta ei usu ka, et reisilennuki Ukraina kohal allatulistamisega on seotud Vene väed. Sest tal pole tõendeid! Tõenäoliselt ei uskunud ta tükk aega ka seda, et president Assad üldse olemas on, aga siis käis ta Süürias, katsus Assadi oma käega ja veendus, et jah, tõesti, see mees on päris. Yana Toomi kahtlemine niivõrd tundlikes küsimustes ja eriti veel selle kahtluse avalik kuulutamine tekitab paljudes inimestes loomulikult ahastust.

Nõukogude ajal kohtas sõjakaid tädikesi järjekordades, kus nad korda lõid.

Aga kui järele mõelda, on proua Toomil ju omast kohast õigus. Tõepoolest, me ei või teada, mis toimub meist sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusel. Me saame oma info teistelt, aga kas neid võib usaldada? Isegi kui me oleksime olnud rünnaku ajal Süürias, targemaks see meid ikkagi ei teeks. Ainult Assad ise teab, kas ta korraldas selle rünnaku või mitte, aga sellestki pole abi, sest väitku ta ise mida tahes, me ei pea ju teda uskuma. Mitte kedagi ei pea uskuma, loeb ainult see, mida sa oled oma silmaga näinud. Selline on uskmatu Toomase loogika ja on põnev näha Eesti poliitikas selle maailmavaate nii täiuslikku esindajat. Muidugi, on ka labasem võimalus: et Yana Toom tegelikult usub kõike, aga lihtsalt eitab seda – kas siis selleks, et toetada Kremli propagandat, või mõnel muud omakasupüüdlikul põhjusel. Aga see inetu mõte mulle ei meeldi, pigem on tore ette kujutada just nimelt ühte tõupuhast uskmatut Toomast. Haruldust. Lumivalget elevanti.

Eks säärasegi maailmavaate juured peituvad nõukogude ajas. Siis oli palju selliseid inimesi, kes sättisid end õhtul „Vremjat” vaatama lihtsalt selleks, et diktoriga vaielda. „Vale puha, nii palju need Vene lehmad küll piima ei anna! Jälle luiskad! Ära valeta, kuradi kommunist! Pane oma suu kinni!” Nad ei uskunud ainsatki sõna, mida riiklik uudistesaade neile edastas, ja pragasid vaese diktoriga kuni ilmateateni välja. „Ah et homme tuleb lausa kakskümmend kraadi sooja? Ei mina sind usu! Kust sa nii palju võtad? Loll jutt suhu tagasi!”