Usuteadlane: eestlase jumal muudab ilmet
Lihavõtted on tulekul ja sel puhul on liiklus kiriku ümber elavam kui tavaliselt. Usundiloolane Karen Armstrong aga ütleb, et tänapäeva inimese maailmapildis on jumalakujuline auk. Kas selline väide on põhjendatud?
Kui me vaatame koguduse liikmete arvu, siis võib tõesti pidada Eestit kõige vähem kristlikuks maaks Euroopas. Aga kui me mõõdame religioossust natuke teistmoodi, üksikisiku uskumuste ja praktikate tasandil, siis ei saa kuidagi öelda, et eestlane oleks vähe religioosne. Näiteks usub Eestis 57 protsenti inimestest, et on olemas mingi kõrgem vägi, elujõud või energia. Seega me saame ennekõike rääkida jumalakujutuse muutumisest. Nende jaoks on jumal ikkagi olemas. Keegi, kes valvab õigluse järele, neid hoiab ja kaitseb. Ja endiselt on ka neid, kes usuvad piiblipärast jumalat, nende seas on kõige enam koguduste liikmeid. Teised pole tingimata seotud religioossete institutsioonidega, ei käi kirikus. Eestlased on individuaalsel moel religioossed. Üsna levinud on ka seisukoht, et mul pole vaja jumalaga suhtlemiseks kirikut.
Kas see üksikisikute usk on ikkagi kristluse moodi?
Tihtipeale meenutab see oma ülesehituselt kristlust, kuid enamasti on kristlusele eriomane sisu kadunud ja asendatud muuga, valdavalt new age’i uskumustega (new age on uue vaimsuse liikumiste varasem nimetus – toim).
Mida new age, uuema nimetusega uus vaimsus endast kujutab?
Jooga, vabastav hingamine, sütelkõnd, auratransformatsioon – kõik see moodustab ühe keskkonna, subkultuuri. Seda keskkonda ühendab vaimse enesearengu müüt. Teaduselt on laenatud evolutsiooniteooria ja muudetud religioosseks müüdiks seeläbi, et loo keskmesse on paigutatud vaimse arengu teekonnal liikuv inimene. Kui kristliku müüdi keskmes on jumal, kes loob ja valitseb maailma ning mõistab kohut, siis uue vaimsuse omas on kesksel kohal inimene, kes loob endale mõtete, sõnade ja tegudega ise oma maailma. Tema on looja. Kannatus on maailmas selleks, et inimene saaks vaimselt areneda. Kannatust mõistetakse kui õppetundi. Vaimse arengu põhimõtted korduvad, ükskõik millisesse eneseabigruppi sa lähed. New age tegutseb eri eluvaldkondade – haridus, teadus, meditsiin – äärealal.
Tooge mõni näide hariduse kohta.
Waldorf-pedagoogika, erinevad alternatiivpedagoogika vormid. Waldorf-pedagoogika põhineb antroposoofial, mis on otsene uue vaimsuse eelkäija.
Ja see polegi teadus?
Ei, miks see peaks teadus olema? See on religioon. Suuremat osa uuest vaimsusest pakutakse koolitusena, õpitubadena, kursustena. Kuna selle kohta ei kasutata sõna „religioon”, siis on seda ka palju lihtsam levitada. Ei teki sellist vastuseisu nagu misjoni puhul.
Peep Vainu koolitus on siis ka religioon? Sütel seal ju käiakse?
Vainu puhul see päris nii ei ole, religioosne sisu peaks ikka ka olema. Tema kasutab ehk teatud evangeliseerimise mudeleid. Kogu seda uue vaimsuse liikumist ühendab vaimse enesearengu kontseptsioon. Võib-olla inimesed alguses ei lähe sinna kursusele vaimse enesearengu pärast, aga neil on probleemid: vaesus, suhted lähedastega sassis, tervis käest ära. Õpetuse kohaselt saab probleemidest vabaneda vaimse arengu teele asudes.
Olete rääkinud pöördest usumaailmas. Milline see siis on?
Kui kristlus jõudis Euroopasse, siis ta hakkas varasemaid kohalikke paganausundeid endasse sulatama ja lülitama kristlikku maailmapilti. Nüüd on ilmunud uue vaimsuse paradigma, mis lülitab endasse erinevaid usulisi praktikaid. Kui varane kristlus oli suure assimileerimisvõimega, siis nüüd on uus vaimsus sarnase assimileerimisvõimega. Ka kristlike koguduste, eriti suurte kirikute koguduste liikmete kristlik usk on mõjutatud new age’ist.
Mida see tähendab?
Näiteks usub osa kristlike koguduste liikmeid [budistliku päritoluga mõistetesse nagu] reinkarnatsiooni (taassündimine järgmistesse eludesse – toim) ja karmasse (põhjuse ja tagajärje kontseptsioon – toim). Nende kristlus on segatud teiste uskumustega, kristlike praktikate kõrval tegelevad nad ka muude praktikatega. Uue vaimsuse keskkonna tegutsejad ise ei näe seda subkultuuri religioonina. Vastupidi, nad tahavad end religioonist võimalikult eemale hoida. Religioonina näevad uut vaimsust ennekõike religiooni-
uurijad, sest ta toimib kui religioon, sealsed uskumused on religioossed.
Miks eestlased samal ajal kiriku vastu nii leiged on?
Peamiselt kultuurilistel põhjustel. Neist kõige määravam on ehk see, et Eestis on rahvuslik müüt kristlusevaenulik.
Ristiusk toodi tule ja mõõgaga?
See on vaid osa loost. Sõdadevahelisel iseseisvusajal oli kristlusevaenulik müüt juba oma kuju võtnud, aga ega see ei vähendanud siis veel poolehoidu kirikule. Protestantlikku moraali nähti ikkagi eestluse osana. Kuid 1960. aastatel toimus individuaalse moraali vallas murrang. Kristliku moraali normid ei määranud enam inimestevahelisi suhteid endisel moel. Kristlus kaotas siis oma moraalitagaja rolli ja aset leidis ulatuslik sekulariseerumine. Tuleks mainida ka teaduse- ja progressiusu levikut, mis nägi religiooni arengut takistava igandina.
Kas Eestis peaks usundiloo senisest jõulisemal kujul õppekavasse viima?
Praegu on see vabatahtlik. Usundilugu ei ole usuõpetus: antakse teadmisi eri religioonide kohta, kristluse kohta muidugi ka. Kultuurimälu säilimise seisukohast on see väga hea. See ühendab meid eelnevate põlvkondadega. Praegu on kristlik kultuurimälu kadumas. Võtame suure reede [mis on järgmisel nädalal]. Osa eestlastest ei tea üldse, miks see vaba päev on. Nende jaoks on see rõõmus pidu. Tegelikult on see Jeesuse ristilöömise päev, mis peaks olema vaikseks järelemõtlemiseks.
Kas meil on võtta pädevaid õpetajaid, kes õpetaks erapooletult?
Muidugi on, meie Tartu ülikooli usuteaduskonnas ju õpetame neid. Ega usundiõpetus ei lähtu ju sellest, milline on inimese enda usutunnistus, mis talle enesele meeldib. See lähtub õppeprogrammist, nagu näiteks ajalooõpetajate puhul. Ajalooõpetajale ei kirjuta ju keegi ette, et ta ei tohi olla luterlane või budist.
