Vabaerakond hoiatab: piirilepe Putiniga kahandab tegelikkuses Eesti ellujäämisvõimalusi
Teema ümber on liiga palju sinisilmset pragmatismi, samal ajal, kui aeg nõuab väärtuspõhisust ja vastupidavust.
Piirileppe teistkordse menetlemise käigus on häirivalt vähe räägitud Lääne maailma, kuhu kuulub ka Eesti, ja Venemaa vahelisest usalduskriisist ning viimase püüdlustest asendada rahvusvahelist õigust toore jõuga. Millist signaali annab Eesti teistele riikidele, minnes suure hurraaga sõlmima nii põhimõttelisi lepinguid rahvusvahelise õiguse kroonilise rikkuja ning info –ja pärissõja algatajaga?
Eelkõige lööb see väga valusalt Eesti Vabariigi välispoliitilise alussamba – väärtuspõhise lähenemise – pihta.
Me teame, et Eesti ei püsi selles ohtlikus maailmas iseenesest. Rahvusvahelise õiguse kehtivusest ja riikide valmidusest reeglipäraselt mängida, sõltub paljuski meie olemine iseseisva riigina. Me ei ole maailmaasju otsustav suurjõud. Peame valima sõpru, lähtudes oma väärtustest ning lootma, et teised tegutsevad mõistlikes raamides. Seetõttu „Ei iialgi enam üksi!“ jääb meile igavesti aktuaalseks. Iga tõsine kõrvalekalle sellest printsiibist on tegelikult ränk viga.
Kahjuks oleme tunnistajateks, kuidas ülimalt oluline põhimõte vahetatakse naiivse pragmatismi vastu välja. Isegi Moskvale nõu andev ja üldiselt Venemaa suhtes leebe õiguse professor Rein Müllerson on nõustunud, et see piirileping ei oma erilist tähtsust ja ei ole mingi garantii. Täpselt nii, nagu Tartu rahu tegelikult polnud igavese iseseisvuse tagatis. Stalinile ei tähendanud see paber mitte midagi. Ka uus paber ei oma Putini jaoks suuremat juriidilist või poliitilist tähendust. Ta tõestab seda otse-eetris iga päev.
Mõnedele Eesti poliitikutele ja diplomaatidele võib küll tunduda, et saabunud on kaua oodatud läbimurre, mis kinnitabki rahvusvaheliste kokkulepete olulisust. Tõepoolest, tööd on tehtud palju, kurnavad vaidlused on võtnud aastaid. Loomulikult on head suhted naabriga meile üldiselt kasulikud. Kuid arvata praeguses olukorras, et piirileping Kremliga toob meie maale rahu ja õnne, tähendab helesinises unistuses hõljumist. Rahulike kokkulepete maailmakorra tugevdamise asemel soodustame me kõikelubatavuse tunde, mis paneb rikkuma kokkuleppeid veelgi jultunumalt, eirama piire ja rahvaste suveräänsust veelgi jõhkramalt.
Võime jääda uskuma, et tegime hea pragmaatilise otsuse ja midagi läks sellest paremaks, aga tegelikkuses Venemaa saab kätte siin ja praegu talle vajaliku kinnituse, et Euroopa Liit on valmis asju alla neelama ja Kremli tingimustel edasi minema. „Isegi kuri russofoobne riik mõtles ümber, rahunege teiegi maha,“ kostaks Moskvast.
See ainult näib rahvusvahelise õiguse tunnustamise aktsioonina. Kreml on alati saanud hästi hakkama kahetähenduslike sündmuste loomisega. Ka Süüria pommitamise puhul jäid paljud uskuma, et Putin päästab antiikaja kangelase kombel Euroopa pagulaskriisist. Mis sest, et iga langenud pommiga tahab riigist põgeneda aina rohkem süürlasi.
Eesti ei saa hetkel sellest leppest ei sisepoliitiliselt ega rahvusvaheliselt mitte mingit kasu. Piir ise sellest kindlamaks või julgeolek tugevamaks ei muutu. Kaks viimast sõltuvad pigem rahalistest võimalustest, poliitilisest tahtest, kodanikkonda valmidusest riiki kaitsta ning loomulikult meie liitlaste panusest.
Piirileping võiks olla, kuid seda tuleb sõlmida siis, kui Venemaa kurss oluliselt muutub ja ta lõpetab maailma suunamise kaosesse.
Jääb ka Tartu rahu aspekt. Minevikku ulatuvad piirlepingu vaidlused Venemaaga on olnud Eesti kollektiivse ajaloomälu väljendusviis. Tartu rahuleping on kahtlemata oluline dokument. Ta tõestab seda, et Eesti riik oli viiekümneks aastaks ajalooareenilt kuritegelikul ja sõnamurdlikul kombel minema pühitud.
Tänapäeval usuvad vähesed Narva jõe taguse ja Pihkva esise tagasisaamist. Veelgi vähem on neid, kes peavad seda Eesti arengule kasulikuks. Arvestades nende piirkondade rahvastiku koosseisu ja majanduslikku mahajäämust on Venemaa pikaajalistes huvides need maad Eestile koheselt tagastada.
Sel juhul oleksime me olukorras, kus meie piiri aladel oleks ülisuur umbkeelne, putinimeelne ja vaene regioon. Iga tikk võiks põhjustada plahvatuse, mis mataks meie riikluse tuhakihi alla. Me saame niigi suure vaevaga hakkama vene koolide uuendamise ja Ida-Virumaa eraldatuse vähendamisega. Kui sirvida Tartu rahu lisasid, siis avastame, et Venemaa peaks saama tasuta transiitkoridore ja palju muud, mida me ei saa ega taha talle anda. Tehniline sisu on muutunud ajalooks, oluline on hoopis põhimõte.
Tartu rahu peab püsima Eesti riikluse olulise alusväärtusena, mis on vaba illusioonidest. Meie sammud suhetes idanaabriga peavad jääma väärtuspõhisteks, sest ainult nii suudame me pikaajalises perspektiivis saada endale parimad julgeolekugarantiid ja tugineda rahvaste kokkulepete ning vastutustundlikkuse pidavusele.
Kui kujuteldava piiriprobleemi eduka lahenduse taga ei suudeta näha tõsiseid riske, siis võivad vitsad meid valusalt tabada.
