Foto: Eero Vabamägi

Alustame regionaalpoliitilisest lähenemisest. See sõna ise (regionaalpoliitika) on pikka aega kestlikult Reformierakonnale sisutu ning üleoleva suhtumise objektiks olnud, seda liini nad ka jätkavad. Kõige suurema löögi saavad maalt linna tööle käivad inimesed. Juba praegu on otsustuskriteeriumites väga kõrgel kohal leibkonna kalkulatsioonis logistika- ja transpordikulude osa, uue kodu soetamisel minevast pere-eelarvest. Kütuseaktsiisi tõusuga soosime me otseselt urbaniseerumist ja hajaasustuse tühjenemist.

Selline tendents ei ole Vabaerakonna arvates mitte ainult majanduspoliitiliselt või ka regionaalpoliitiliselt, vaid ka julgeolekupoliitiliselt negatiivne ilming. Peremees kaitseb oma kodu. Kuid nüüd peab ta suure tõenäosusega kaaluma tõsiselt linna kolimist, sest maal töökohti napib ja linnas tööl käimine ja maal elamine muudetakse Reformierakonna poliitika tulemusena luksuskaubaks.

Eriti küüniline ja ka majandusliku mõttelaadi tulemusena sisutu on peaministri võrdlus, et elatustase tegelikult kasvab, sest keskmine palk kasvab kiiremini kui kütuseaktsiisist tulenevad väljaminekud. Vabandage, kas valitseva koalitsiooni ülesandeks on kõik ruttu riigieelarvesse tagasi krabada, mis inimene oma tootva töö ja intellektiga panustades on teeninud?

Minu arust ei ole ranget seost koalitsiooni majanduspoliitika ja keskmise palga kasvu vahel ehk keskmine palk kasvab tänu tööandjate-töövõtjate omavahelisele suhtele ka ilma selleta, et Taavi Rõivas midagi teeks Stenbocki majas. Küll aga tundub, et nad on koalitsioonis üsna himukad ja kalkuleerivad selle raha tagasi saamiseks riiklikeks kulutusteks. Äärmiselt kahtlase väärtusega konjuktuurne poliitika, milles puudub riigimehelik pikk ja rahvast hooliv perspektiiv.

Mis nüüd puudutab peaministri lahket soovitust, et vahetage auto väiksema ja vähem kütust neelavama vastu, siis väärib märkimist, et seda on juba tehtud ju, kuhu enam vahetada. Arvesse peab võtma ka seda, et Eesti on üks hõredama asustusega riike Euroopas ja meil on loomulikumad eeldused suuremaks ja rohkem maanteekõlbulisemaks autokasutuseks kui näiteks sama suure pindalaga, kuid 12 korda suurema elanikkonnaga Hollandis. Seal töötabki ühistransport kuluefektiivsemalt ja ka linnas liikumiseks on otstarbekam väiksemad sõidukid. Peaministri künismi edasimõtestamisel jõuame aga jälle olematu regionaalpoliitikani, mida käsitlesin esimeses lõigus.

Vabaerakonna ühene seisukoht on, et sotsiaalmaksu 1% langetamine ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 205 euroni on sisutud ja mõttetud majanduspoliitilised sammud. Esimene neist ei anna mingit efekti – 1% sotsmaksu langust ei ärgita ühtegi ettevõtjat täiendavaid töökohti looma, aga kapitalihabrast sotsiaalsüsteemi nõrgestatakse veelgi ja 205 euroni oleks tulumaksuvaba miinimum kasvanud ka ilma igasuguse koalitsioonipoliitikata, lihtsalt loomuldasa arengute käigus, nagu kasvab keskmine palk.

Reformierakonnaga eesotsas tegeletakse koalitsioonis selgelt 21. sajandi globaalsetele arengute väljakutsete ja vastava majanduspoliitika mõtestamise asemel, asendustegevuse ja paigajooksuga, mis Eestit edasi ei vii. 1% sotsiaalmaksu alandamise asemel oleks võinud kehtestada sotsiaalmaksu lae, mis soodustaks kõrgepalgaliste töökohtade loomist ning talentide koju toomist ja veel oleks võinud vabastada sotsiaalmaksust lühiajaliselt (kuni 6 kuud) Eestis töötavad välismaalased, kellel säilib kindlustuskaitse koduriigis või kes sõlmivad eratervisekindlustuse. Lühikest aega töötades ei saa isik sotsiaalmaksu eest vastuhüvesid ebapiisava staaži tõttu. See soosiks välisspetsialistide siseriikliku hõivet meie riigi ja majanduse hüvanguks.