Sotsid vaatavad seda muheledes pealt ja kiidavad takka: muidugi, õige, tõesti tuleb raha riigieelarvest ja pole vahet, milliste vahenditega me selle sinna kogume. Pärast meid tuleb ju nagunii veeuputus, elagem siis hetkes.

IRL-il kadus pind jalge alt juba eelmises valitsuses, aga soov Reformierakonnale ära teha oli nii suur, et lisaks ebakindlale jalgealusele pisteti nüüd ka pea veel silmusesse. Tuletan siinkohal IRL-ile meelde, et hoolimata olematust reitingust on neil siiski praegu 14 kohta riigikogus ja kui seda mandaati nüüd mõistlikult ei kasutata, on ajaloo prügikasti lendamine kindlustatud. Sellest oleks siiralt kahju, sest kaotajaks oleks poliitiline konkurents ja mitmekesisus.

Spetsialiste ja ettevõtjaid ei võeta uute maksude tootmisel kuulda. Kui Jüri Ratas koalitsiooni kõneluste aegu kuulutas, et avab ideekonkursi ja lubas arvestada kõigi erakondade ettepanekutega, siis ei osanud õudusunenäoski ette kujutada, et sellest saab uute maksude ideekonkurss ja arvesse võetakse vaid kõige jaburamad.

Juba täna on teada, et aktsiisiraha laekub vähem. Süü veeretatakse selle kaela, et enne aktsiisitõusu varuti tagavarasid. Jah, muidugi. Pool eestimaalastest varub täna ja varustab end ka edaspidi, aga mitte Eestist, vaid Lätist. Ossinovski teadis saates „Foorum“ targutada, et kolmest suletavast väikepoest üks ei asugi piiri lähedal, vaid hoopis Peipsi ääres. Tohohh, kas see polegi enam piiriäärne ala, kas Eesti piir käib juba vastu Hiina müüri?

Valitsusparteid räägivad kui ühest suust, et vaja on maksustada tarbimist, aga unustavad selle, et tarbimiseks on vaja raha. Ahjaa, valitsus jätab ju tulevikus madalapalgalistele lausa 62 eurot rohkem kätte ja muidugi on see samm õiges suunas, sest reeglina tuleb see raha tagasi ringlusesse.

Küll aga unustati tehte teine pool tegemata, sest suur auk riigieelarves tuleb täita. Lihtne lahendus oleks olnud üksikisiku tulumaksu nelja protsendi võrra tõsta. Madalapalgalised oleksid saanud samasuguse palgalisa ja kõrgemapalgalised oleksid kaotanud nende jaoks tühise summa, mis nüüd igasuguste muude leiutatud maksudega nagunii ära võetakse, ent palju keerukamat ja riigile kordades kallimat teed pidi.

Endiselt leierdab rahandusminister nagu katkine plaat, et nemad tööjõumakse ei tõsta, kuna nemad tahavad edendada majandust ja see oleks ettevõtjale koormav. Ma pole küll majandusteadlane, aga isegi mina saan aru, et ettevõtjal on suhteliselt suva, kas ta maksab riigile töötaja palgast 20 või 24 protsenti, tema maksukoormust see tuntavalt ei muuda. Selguse huvides märgin, et Vabaerakonna ettepaneku, 500-eurose maksuvaba miinimumi ja ülejäänud osale 24%-lise tulumaksu kehtestamisega, võidaks ikkagi umbes 70% töötajatest.

Ettevõtjale palju olulisemad teemad, nagu sotsiaalmaksu lae kehtestamine ja osalise tööaja puhul tunnipõhise maksustamise võimaldamine, on millegipärast „majandust käimatõmbavale“ valitsusele tabuteemad.

Vabaerakond muidugi jätkab nende eelnõude esitamist, ikka ja jälle ja uuesti. Ehk kord saabub ka see päev, mil IRL-i saadikud leiavad endas julgust pea silmusest välja tõmmata ja uuesti parempoolne rada valida. Seniks püüame aga üle elada Keskerakonna välja kuulutatud ideevoorud uute maksude leiutamiseks. Ja küll see monstrumiaasta saab ka otsa.