Vadim Štepa: rahva tahtel, Kremli soovil – saagu su õigused piiratud

Kreml väidab, et hoopis tema kaitseb kodanikke inimõiguslaste eest.

Detsembris peeti Tallinnas seitsmes iga-aastane inimõiguste konverents, ainult et Venemaa küsimust seal eraldi ei arutatud.

Selge, et nii sellest kui ka teistest konverentsidest osavõtjad räägiksid Venemaast tõsisemalt, kui nad peaksid teda euroopaliku õigusruumi osaks. Tähelepanuväärsel moel nimetasid paljud eksperdid oma ettekannetes Venemaad samas reas Türgiga. Mõlemad maad püüdlesid 20. sajandil eurointegratsiooni poole, ent siis hakkasid võimud oma kaaskodanikke represseerima. Sageli põhjendavad nad seejuures inimõiguste rikkumist „stabiilsusega”.

Uus enesekindel suund

Kui inimõiguste ülddeklaratsioon 1948. aastal vastu võeti, ei lootnud ülejäänud maailm mõistagi, et Nõukogude režiim hakkab neid täielikult järgima – niisamuti kui ta ei järginud ka omaenda „kõige vabamat” konstitutsiooni. Nüüd on olukord hoopis pea peale pööratud. Putinlik Venemaa mitte üksnes ei riku inimõigusi, vaid üritab anda ülemaailmsetele õigustele oma alternatiivset tõlgendust.

Erinevalt rahvusvahelisest tõlgendusest, kus inimõigused kujutavad endast inimeste riikliku omavoli eest kaitsmise vahendit, on Vene riik kuulutanud õiguskaitsjaks iseenda. Eriti jultunud näib selline poliitika pärast seda, kui inimõiguste ombudsmaniks nimetati politsei kindralmajor Tatjana Moskalkova.

Oma programmikõnes teatas ta otse, mille vastu kavatseb võidelda: „Õiguskaitseteemat on hakanud aktiivselt ära kasutama läänelikud ja ameerikalikud struktuurid, kes kasutavad selleks šantaaži, spekulatsiooni, ähvardusi ning katseid Venemaad debastabiliseerida ja survestada. Inimõigusvolinikul on piisavalt vahendeid, et neile suundumustele vastu seista.”